Viljar Nairis

Haridus

Elulugu

Sündisin Tallinnas 24. oktoobril 1932. a. kaugesõidukapteni Vassili Nairise ja tema abikaasa Salme (sündinud Lammas) esimese pojana. Mu isa, kes pärineb Muhu saarelt, omandas iseseisvuse algaastail Eestis kaugsõidukapteni tiitli ning on sellest ajast saadik sõitnud kaptenina Eesti või eestlaste omanduses olevail kauba- ja reisilaevadel peaasjalikult Euroopa ja Ameerika vetes. Ema pärineb jõukast ettevõtja perekonnast. Revolutsioonile ja esimesele maailmasõjale järgnenud kriisiaegadel kaotasid aga mu emavanemad suurima osa oma varandusest nii Eestis kui ka Petrugradis ning seetõttu puudusid mu emal peale keskkooli lõpetamist majanduslikud võimalused ülikoolis edasiõppimiseks.

Mõne kuu vanusena haigestusin raskelt läkaköhasse, mille otseseks tagajärjeks oli kae tekkimine mõlemale silmale. Operatsioon päästis küll mu nägemise, kuid kannatan selle tagajärjel lühinägelikkuse all, mis aga õnneks mu töö- ja õppevõimeid nimetamisväärselt ei ole vähendanud.

Kasvasin heades sotsiaalsetes tingimustes kuni oma seitsmenda eluaastani, mil samaaegselt kooli astumisega elasin üle esimese punaste okupatsiooni 1940-41. Õnnelike juhuste tõttu punaste terror ega 1941. a. sõjasündmused Eestis meie perekonda ei lõhkunud ning seetõttu võisin peale sakslaste saabumist jätkata kooliskäiku endistes perekondlikes tingimustes kuni 1944. a. jaanuarini.

Sõjalise olukorra tõsiselt kriitiliseks muutudes Eesti rinnetel 1944. a. veebruaris siirdusin julgeoleku mõttes koos ema ja vennaga Soome, kust tänu mu vanemate endistele sõprussidemetele Rootsiga mu emal õnnestus võtta ühendust ühe rootsi perekonnaga. Selle lahkel kaasabil saabusin koos vennaga Stockholmi mais 1944. Ka mu vanemail läks õnneks mõni kuu hiljem taas ühineda Stockholmis.

Olles Rootsi saabumisest saadik elanud rootslaste keskel ja kiirelt ära õppinud keele võisin juba 1944. a. sügissemestril jätkata koolitööd Rootsi algkoolis, kust järgneval aastal astusin Södra Latini keskkooli. Aastail 1944-45 lõid ka mu vanemad Stockholmis aluse uueks koduks. Rootsi olude normaliseerudes peale sõda jätkas mu isa taas meresõitu Rootsi ja Eesti kaubalaevadel Lääne- ja Põhjameredel, millega ta ka praegu tegeleb.

Läbisin reaalkooli, millise neljandast klassist 1949. a. sügisel astusin gümnaasiumi, kus sooritasin küpsuseksami humanitaarharul 1953. a. kevadsemestri lõpul.

Kuna mul Stockholmi ülikooli astudes olid kavatsused jätkata õpinguid keelte alal, et omandada keelteõpetaja või filoloogi kutset, alustasin akadeemilisi õpinguid inglise keelega 1953. a. sügissemestri alul. Sooritasin selles aines lõppeksami 1955. a. kevadsemestri alul hindele Cum Laude Approbatur. Kuna aga juba gümnasistina olin tundnud elavat huvi ühiskonnateaduste ja päevaküsimuste vastu ja tegelenud mõttega kutseliseks tegevuseks nendel aladel - need huvid olid üliõpilaspäevil veelgi suurenenud - pühendasin end alates 1955. a. sügissemestrist nende teaduste õppimisele, taotledes kutsetegevust kas ajakirjanduses või otseselt ühiskonnateaduste alal. Nõnda olen ülalmainitud ajast saadik õppinud sotsioloogiat ja riigiteadus, olles sooritanud lõppeksami sotsioloogias 1956. a. septembris hindega Cum Laude Approbatur.

Praegu on mul käsil riigiteaduse lõppeksami ettevalmistamine hindele Approbatur. Samuti alustan neil päevil majandusteaduse õppimist, esialgselt taotledes sama hinnet. Loodan seega kas käesoleva kevadsemestri lõpuks või järgneva sügissemestri keskpaigaks omandada filosofie kandidaadi tiitlit, mille järele kavatsen siirduda tööle Rootsi ajakirjandusse. Erialalisi teadmisi ja kogemusi ajakirjanduse alal olen enesele hankinud osalt Stockholmi ülikooil korralduses mullu kevadel peetud ajakirjanike kursusel, osalt vaba kaastöölisena nii eesti- kui ka rootsikeelsetele ning ka välismaistele väljaannetele.

Viimasel ajal olen ka aktiivselt kaasa töötanud Eesti üliõpilaskondades Stockholmis ja Rootsis nende orgide juhatuste liikmena, kusjuures olen kinni pidanud nende organisatsioonide erapooletuse põhimõttest sisepoliitika alal.

Mu suurimaks vabaaja harrastuseks on muusika, kusjuures hindan igat kõrget kunstilist panust, vaatamata asjaosalise muusikalaadi päritolule või ajaloolisele tagapõhjale. Mis puutub jazzi, siis pean tunnistama, et see oma algvormes primitiivne, kuid kiirelt arenenud ja edasiarenev musikaalne väljendusvorm oma improvisatsiooniliste väljendusvõimalustega ja tundeküllasusega mulle tihti on olnud andumuse ja jõu allikaks.

Korp. Fraternitas Estica ridadesse ei avaldanud ma soovi astuda esmajoones perekondlikel-traditsionaalseil kaalutlustel vaid seepärast, et hindan tõsiselt korp. Frat. Estica õilsaid põhimõtteid; vennastust, usinust ja kainet rahvuslust. Leian nende põhimõtete konkreetsel kehastusel nagu seda on Korp. Frat. Estica olevat suurim tähtsus üksikisiku elus, seda aga eriti pagulasele vahelduvatel aegadel, eemal olles oma kodumaast ja rahvast.

Stockholmis 17. jaanuaril 1957. a.
Suurima lugupidamisega:
Viljar Nairis

Tallinnast pärit ja sõja ajal koos vanematega (isa oli tuntumaid eesti kaugsõidukapteneid) Rootsi asunud Viljar Nairis lõpetas Stockholmi ülikooli ühiskonnateadlasena ning töötas seejärel Rootsi Koolide Valitsuses õppetöö korralduse alal prognoosija-analüütikuna. Põhitöö kõrvalt jagus tal aega muusikale. Nairis oli viljakas arranzheerija, helilooja, ansamblist, solist ja laulutekstide autor.

Kuid sügavama ja püsivama jälje on Viljar Nairis jätnud helirezhissööri ja heliplaadistusprodutsendina.

Just tema oskuslikest kätest on läbi käinud valdav osa Rootsis välja antud eesti heliplaatidest. Lisaks sellele oli ta ajapikku kokku kandnud ainulaadse heliarhiivi, mis loob ammendava ülevaate mitte ainult välis-eesti muusikast, vaid jäädvustab paljude helidokumentidena ka hoopis üldisemat aja- ja kultuurilugu.