Vello Suigussaar

Haridus

Ülikool:

Elulugu

Hollandis (Michigani osariigis) elanud Vello Suigussaar elas tähelepanuväärset elu, mida iseloomustasid vastupidavus, sügav pühendumus perekonnale ja vaikne tugevus. Ta lahkus siitilmast rahulikult 6. oktoobril 2026. aastal 92-aastasena.

Enne Vellot lahkusid tema vanemad Vladimir ja Maria (neiupõlvenimega Ronk) Suigussaar ning õde, kes suri sünnihetkel. Temast jäid maha tema armastatud abikaasa Mary (neiupõlvenimega Eller), kellega ta oli abielus 68 aastat; poeg Arnold Suigussaar (abikaasa Diane); tütred Kristi Suigussaar-Thompson (abikaasa Ted) ja Lili Young (abikaasa Rob); samuti 7 lapselast ja 1 lapselapselaps.

Vello sündis Eestis Valgamaal Karula külas; tema lapsepõlvemaailm oli tihedalt seotud kogukonna ja haridusega. Tema isa töötas kohaliku kooliõpetajana ning perekond elas kivist koolimajas – hoones, mis on säilinud tänapäevani.

See rahulik elukorraldus muutus igaveseks 1940. aasta suvel, mil Nõukogude väed okupeerisid Balti riigid, alustades kohaliku kultuuri ja valitsemiskorralduse hävitamist. 14. juunil 1941, kui Vello oli vaid seitsmeaastane, pidid tema ja ta vanemad end varjama, kuna Vene väed arreteerisid kogukonna liidreid ja küüditasid tuhandeid eestlasi loomavagunites Siberisse. Perekond pääses imekombel, sest väeüksuse ülem lubas kooliõpetajal paigale jääda. Mõni päev hiljem, 22. juunil 1941, tungisid Saksa väed Nõukogude Liitu, sundides Vene väed taganema, mis peatas ajutiselt edasised küüditamised.

1944. aasta suveks pöördus sõjaõnn taas: Saksa armee oli kaotamas, mis sundis tuhandeid eestlasi kodumaalt põgenema. Vello ja tema pere olid nende seas, kes pidid ette võtma ränga teekonna pagulusse. Järgmised kuus aastat veetsid nad Saksamaal põgenikelaagrites, taludes suurt ebakindlust ja ilmutades erakordset vastupidavust. 1950. aastal õnnestus neil lõpuks emigreeruda Ameerika Ühendriikidesse, kus algas nende elu uus peatükk Illinoisi osariigis. Ameerikas rajas Vello stabiilse ja kauni elu, mille keskmes olid tema abikaasa Mary (samuti Eestist pärit pagulane) – kellega ta oli abielus ja keda ta hoidis ligi seitse aastakümmet – ning nende ühine pere. Ta kandis oma kodumaa ajalugu südames ja toetas üle 50 aasta Chicago Eesti Maja, aidates hoida seda elava paigana, kus pagulased ja väliseestlased said tähistada ning säilitada oma rikkalikku pärandit. Läbi kõigi eluetappide pühendas ta oma energia eesti kultuuri hoidmisele, luues samal ajal sooja ja armastava kodu oma lastele ja lastelastele. Talle meeldisid muusika, kalastamine, võrkpall, suusatamine ja golf. Ta oli toetav abikaasa, isa ja vanaisa, kellest tunnevad puudust kõik.