Nikolai Semenov

Haridus

Sõjaväeteenistus

Elulugu

Sündinud Matseri talus, Kõola külas, Vaimastver vallas, Tartumaal. Isa Mihkel, oli Nikolai sündimise ajal Vaimastvere valla ja valakohtu sekretär. Ema Anna Kirsh oli talutütar. Peres oli kuus last, kellest kaks vanemat poega noorelt surid. Ellujäänud olid õed. Pere liikus vastavalt isa töökohtadele Tartu ja hiljem Viljandi, kus Nikolai koolis käis. 1913. aastal kolis pere Tallinna, sest isa sai sinna parema töökoha. Nikolai käis algul „Revaler Hansa Schule”, mille esimese klassi lõpetas. Ühenduses Esimese Maailmasõja puhkemisega suleti see kool ja nüüd õppis edasi Peetri reaalkoolis. Kui 1917. aasta vene revolutsiooni tagajärjel algas vene madruste poolt Tallinna rüüstamine, siis kooli võimlemisõpetaja Anton Õunapuu juhtimisel korraldati kooli vanemate klasside õpilaste omakaitse, millest ka Nikolai osa võttis.

Vabadussõja puhkemisel liitub ta vabatahtlikult ratsarügemendiga ja saadetakse Saaremaale kommunistlikku mässu allasuruma. Ülesnäidatud vahvuse eest võimaldatakse talle astuda ohvitseride kooli, mille kursuse ratsa klassi, lõpetab lipniku auastmes. Saadetakse Peipsi äärde rühma ülemaks. Lahkub sõjaväest veebruaris 1922. aastal alamleitnandi aukraadiga.

Läheb Saksamaale elektriinseneri elukutset õppima. Naasedes ülikooli lõpetamise järele töötab firma Kapsi ja Ko juures, algul Tartus ja hiljem Tallinnas. 1929. aastal valitakse Nõmme linna elektri ja veevõrgu juhatajaks, millisel kohal viibib kuni 1941. aastani.

Abiellub Kamilla Karneoliga. (August Karneoli tütar, kes oli kunagi Fr! Estica Tartu maja omanik). Abielust sünnib poeg Hillar.

Kommunistliku tagakiusamise põhjusel põgeneb perekonnaga märtsis 1941. aastal Saksamaale. Saksa vene sõja algul astub vabatahtlikult eestlastest moodustatud politseipatalioni, eesmärgiga Eestit vabastada. Kahjuks saadetakse see pataljon aga Kiievi Eesti asemel. Hiljem töötab erialaliselt sõjaväe ridades kuni sõja lõpuni.

Sõjajärgsed aastad veedab algul Göttingeni laagris ja hiljem Schwetzingeni eestlastest moodustatud töökompani peainsenerina.
Siirdub Austraalia 1950. aastal koos perega kaheaastase töölepingu alusel. Siin elab Adelaide linnas, kus töötab riiklikutes tööasutustes omal erialal.

Ühineb Fraternitas Estica ridadega 1955. aastal Adelaides. Vilistlaskokku valimisel Stockholmis proponeerivad teda tema kauaegsed sõbrad, Arno Karneol (naise vend), Rudolf Tikman, Viktor Must. On mõned aastad Adelaide osakonna senior.

Võtab osa eestlaste rahvuslikust tööst. On lühemat aega Adelaide Eesti Seltsi sekretär. On asutaja liige ja esimene esimees ühistus Eesti Maja Adelaides. Võtab osa kohaliku Akadeemilise Koondise tööst ja osaleb Adelaide Meeskooris. Seda kõiki teeb oma elujärje rajamise kõrval, kus tuli alustada mitte millegist.

Pensionile minnes 1966.aastal võtab ette Euroopa reisu koos abikaasaga, kus külastab mitmeid korporatsiooni kaaslasi nii Rootsis kui ka Saksamaal. Viimane eluaasta enne surma veedab hooldekodus, kus sureb just enne 81. euluaastat.