Juhan Koskel
Isikuandmed
Sünniaeg: 22.01.1897
Surmaaeg: 30.11.1958 (Eesti)
Staatus: Vilistlane (vil)
Haridus
Gümnaasium: Tartu Kommertskool
Gümnaasiumi lõpetamise aasta: 1923
Sõjaväeteenistus
Osales Vabadussõjas
Elulugu
1915-1918 I maailmasõjas
1918-1920 Vabadussõjas
1928- tolliametnik Tallinnas
1935- maksuametnik Paides, 1939 Rakveres
Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk 20.02.1933
Ristipoja jutustus, mida Juhan oli talle kunagi rääkinud oma elust: "Juhan Koch (Koskel). Jutustanud ristipojale:
Pärit Elva lähedalt. Tartu ülikooli lõpetanud (minu teada!) majandusteadlane. Elupõline poissmees. Vanemas eas (elas Pääsküla kandis) oli tal näha ka naisabilisi. Eesti ajal käis tihedalt ametisõitudes. Ka siis, kui meile külla tuli, oli taskus püstol. Minu ema tegi alati nalja, et "kes seda vanapoissi enam ründab, et revolver peab kaasas olema?". Väga isamaalik. Seltskonnas jutukas, huumoritundega.
Võttis osa I maailmasõjast mobiliseerituna Vene armeesse. Oli ka revolutsioonilisel ajal Petrogradis. Oli mingil väljakul, kui algas tulistamine, varjus metallposti taha. Lähedal olevad venelased arvasid, et see on kindel koht ja kogunesid tema selja taha. Kui seljatagune oli tihkelt täis, vandus "po russki" ja läks paremat kohta otsima.
Vene rindeelust rääkis seda, et kui vene soldat oli vaenlase kahuritule all ja kui vaenlase mürsk vingudes lendas, siis vene soldat luges palvet: "Gospodi, pomilui svojemu rabu..." Ja kui mürsk plahvatas kaevikust eespool, siis vandus kohe: "Nedoljot, j... tvoju matj!" Uue mürsu puhul palvetas jälle: "Gospodi...". Kui mürsk plahvatas kaeviku taga, siis kommenteeris: "Pereljot j... tvoju matj".
Oli "Esimeses Eesti-Hiina sõjas". See oli Vabadussõja ajal, kui eestlased purustasid Elva ja Vapramäe kandis punahiinlaste väeosa. Hiinlased said kõvasti lüüa ja Elva raudteejaama ees oli olnud palju hiinlaste laipu. Üks "laip" oli hommikul hakanud "elama" ja karjunud "hlebtsa". Juhan rääkis kurva häälega, et tol ajal haavatud vaenlasi kahjuks ei ravitud. Hiina sõdureid oli maetud Vapramäele ja kohalikud naised olid nende haudadele ka lilli viinud. Juhan oli ühe kaaslasega sellist "sõdurikoerust" teinud, et kaevasid veidi eemal paar kääbast juurde, et näha, kas neile lilli tuuakse. Toodi küll, kuid eidekesed olid omavahel vaielnud, sest eelmisel päeval neid haudu polnud.
Edasi, ilmselt Põhja-Lätis oli tema väeosa positsioonil Volga punasakslaste vastas. Sakslastel oli olnud kõva kord: äratus oli hommikul kindlal ajal ja seda tehti pasunaga. Selline "Ordnung" millegipärast häiris eesti sõdureid. Häiris ka see, et suitsumeestest sõdurid olid hirmsas suitsunäljas. Otsustati teha sakslastele väike rünnak. Eestlastel õnnestus sakslastele hästi ligi saada ja avada turmtuli. Sakslaste seas tekkis paanika, vastupanu asemel jätsid oma positsioonid maha. Eestlased said suure sõjasaagi, relvi, toiduaineid ja tubakat. Ja, nagu ütles Juhan, "ka tolle pasuna tõime ära!". Õhtul oli metsaalune tulukesi täis, nagu oleksid seal jaaniussid. Need olid meie sõdurid, kes kustutasid oma tubakanälga!