Johannes Pärn

Haridus

Elulugu

Lugupeetud kauaaegne Canberra kodanik Johannes Pärn oleks oma 100. aasta juubelit tähistanud aprillis. Emale Ida ja isale Juhan sündis poeg Juku 23. aprillil 1916. aastal “Küki Hansu” talus Tartumaal. Euroopa oli juba kaks aastat tundnud oma nahal Esimest maailmasõda. Eestis ka vabadussõda; Juku rääkis tihti, kuidas ta kaheaastase poisikesena end koos koera Pollaga voodi alla peitis, kui väljas oli püssilaskmist kuulda. Juku oli esimene laps. Järgnes õde Linda, vend Karli ja mitu aastat hiljem veel teine väike õeke Reet.

Lapsepõlv oli ilus; mil sai talumaadel rännata, loodust nautida, loomade ja naabripoistega mängida. Algkooli hariduse sai Juku Vaimastveres, selle järel viis koolitee ta pealinna. 1935. aastal lõpetas ta Tallinnas Kaarli Eragümnaasiumi. Samal aastal astus ta vabatahtlikult kaitseväeteenistusse ja saadeti Tondi Sõjakooli, kus lõpetas aspirantide kursuse suurtükiväe alal 1936. aastal ja ülendati lipnikuks. Kaitseväest vabanenud astus Juku Tartu Ülikooli õppides seal majandusteadust kuni 1940. aastani. Akadeemiliselt kuulub ta Fraternitas Estica vilistlaste perre.

Teine maailmasõda tuli jälle elu segama ja 1944. aasta septembris põgenes Juku koos abikaasaga (Hilja) Tallinna sadamast Mindeni laeval Saksamaale Gotenhaafeni, sealt rongiga edasi Danzigi. Paar kuud hiljem tuli käsk minna Neuhaamerisse. Hilja pidi viimasel minutil põgenema Taani allveelaevaga. 1944. aasta detsembris sündis Hillil pojake Rein, kelle kaotas ainult kolm kuud hiljem märtsis 1945. Järgnevad paar aastat kadus kontakt Hilli ja Juku vahel. Hilja ei teadnud, kus Juku oli. Taani Punase Risti kaudu sai teada, et Juku oli peale Halle, Heilbronne, Augsburgi ja Geislingeni Schw. Gmündi DP laagris tööl IRO varustuslao juhatajana.

Hilja tuli rongiga Jukule järele ja nad elasid Schw. Gmündis kuni said paberid korda. 1948. aasta novembris sõitsid nad Genoast Itaalias Protea laevaga Austraaliasse, kuhu saabusid nad Melbourne’i kaudu 23.12.1948 ja paigutati Bonegilla läbikäigulaagrisse. 24.01.1949 saadeti nad Canberrasse, kus Juku töötas alul laohoidjana ja raamatupidajana Cotteri tammi ehitamise juures. Juku meenutas ikka naeruga vahetevahel, kuidas nad rongiga esimest korda Austraalia pealinna jõudsid ja nägid ainult lagedat maad ning lambaid!

24.07.1950.a., kolm päeva peale tütre Pia sündimist, sai Juku tööle riigiametnikuna Siseministeeriumi ja töötas selles ministeeriumis kuni puhkusele minekuni oma 65. sünnipäeva eelõhtul. Viimased 10 aastat töötas Canberra linna finants-majanduse ja eelarvete osakonnas finantsametnikuna. 23.04.1955 sündis teine tütar Kim. Juku ja Hilli töötasid järjekindlalt koos oma uuel maal, et oma noorele perele kõik anda, mis vaja oleks. Juku ehitas isegi oma kätega maja Queanbeyanis, õhtuti pärast töö lõppu ja nädalalõppudel. Seitse aastat hiljem, 1958. aasta jõuluks kolis pere uude majja sisse. Juku leidis ka aega käia Canberra Eesti Seltsis. Olles nõukogu liige 1963. aastast saadik ja võttes aktiivselt osa koguduse juhtimisest revisjonikomisjoni esimehena ja laekurina. Kurb elulöök juhtus 20.11.1970.aastal, kui ta kaotas oma armsa Hilli. Siiski pidi elu edasi elama ja 1974. aasta algul kolis Juku uude kodusse Canberras.

Jukul on alati olnud huvi poliitika, ökonoomia, majanduse ja ajaloo vastu. Kuid arvutid olid alles uued mänguriistad, õppis ta kasutama ka internetti. Ta on üle 20 aasta regulaarselt kirjutanud mitmeid kümneid artikleid Meie Kodu ajalehele kas poliitikast, ajaloost või oma huvitavatest reisidest, mis ta oma teise abikaasa Elleniga koos tegi. Toon näiteks väga huvitava 5-osalise „Olime noore Eesti Vabariigi noored“ September/ Oktoober 1997 ja „Kodumaa on ilus ...“ 1993. Ellen on ka nüüdseks mitu aastat tagasi lahkunud meie juurest (2006) ja Juku elas ikka oma majas edasi. Viimased 5 aastat ei olnud ta enam nii hea ja silmanägemine ei lasknud tal lugeda või arvutit kasutada. Kõrvakuulmine, mõistus ja huumorimeel olid tal ikka alles. Meeldis ikkagi maailma uudiseid ja muusikat kuulata.

KIM PÄRN
märts 2016