Heinrich Johann Luht

Elulugu

Heinrich luht sündis Põltsamaa kihelkonnas 7. mail 1865. a., kus ta sai alghariduse. 1891. a. lõpetas Tartu ülikooli proviisori kraadiga. 1892-1902 a. pidas Habarowski linnas apteeki. Rajas Habrowskis ka mineraalvee tehase ning oli Kaug-ida varustaja apteegikaupadega. Vene-Jaapani sõjas varustas vene vägesid rohtude ja sidumismaterjalidega. Oma äridega sai H. Luht Kaug-Idas väga rikkaks ning omas seal rohkel kinnisvara. Tema varanduse suuruseks hinnati miljonit kuldrubla. Enamlaste võimuletulekuga kaotas ta kogu oma varanduse ning asus elama Tartusse. Tartus võttis eesti seltskonna tegevusest agarasti osa.

1905. a. käis koos Jaan Tõnissoniga ja dr. R. Ronituga Peterburis minister Durnowo juures protesti avaldamas karistus-salkada vägitööde vastu. Ilmasõja päevil töötas Tartu toitlustuskomisjoni ja sõjatööstuskomitee esimehena. 1917. a. võttis üle Tartu politseivalitsuse ja oli esimeseks eesti soost miilitsaülemaks. Samal aastal valisid eesti seltskondlikud organisatsioonid tema Tartu linnapeaks. Ühes ülikooli ja üliõpilaskonna esindajatega esines vene põhjafrondi ülemjuhataja ees tagajärjetta palvega katkestada ülikooli varanduste evakueerimine. Tolleaegsete juhtivate eest tegelaste nõuandel tegi H. Luht Petrogradi ringkonna väeülemate ees samme rüüstaja vene polgu eemaldamiseks Tartust. Selle üleviimine Bitebsti kubermangu võimaldas Eesti pataljoni ümberpaigutamist Rakverest Tartusse.

Okupatsiooni ajal määras Eesti ajutine valitsus H. Luhti koos A. Partsiga valitsuse peavolinikuks lõuna-Eestis. Võttis osa saatkondadest saksa lääne väerinna juhataja Baieri prints Luitpoldi ja Balti troonile kippuva prints Heinrichi juurde. Okupatsiooni võimudelt võttis üle koos Peeter Põlluga Tartu ülikooli ja J. Jansiga teisi Tartus asuvaid valitsusasutusi.

1919. a. määras ajutine valitsus tema lõuna sõjapiirkonda Võru- ja Petserimaa komissariks ja sealt toitlustusministri abiks, kus tegutses ministeeriumi likvideerimise alguseni.

1923-1932. a. oli ülikooli majandusosakonna juhatajaks.

Oma vanaduspäevi veedab vaikselt omas Tartu ääres asuvas Ohira talus.

Tartu Postimees
6. mai 1935