Harald Perli

Haridus

Sõjaväeteenistus

Elulugu

Harald Perli sündis 6. augustil 1891 Tartumaal Kavastu vallas Tähemaal kooliõpetaja pojana. 1910. aastal lõpetas ta "cum laude" Tartu reaalkooli ja astus samal aastal Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1917. a. Juba üliõpilasena töötas ta ülikooli naha- ja suguhaiguste polikliinikus prof. Paldrocki juures.

Esimese Maailmasõja ajal oli H. Perli ametis Punase Risti laatsaretis ja hiljem I Eesti polgus arstina. Vabadussõjast võttis osa Kalevi Maleva arstina ning sai eriliste teenete eest Vabadusristi.

Sõja lõppedes oli H. Perli lühemat aega Kuressaare sanatooriumi arstiks, hiljem Sõjaväe Tervishoiuvalitsuse arstiks ja Sõjakooli lektoriks. 1921. a. asus ta töötama Tallinna Keskhaigla naistehaiguste ja sünnitusosakonda, alul assistent-arstina ja 1924-1939 a. ordinaatorina. Intensiivse jooksva töö kõrval käis ta end täiendamas Euroopa tuntumate günekoloogide ja akhusööride juures, omandas arstiteaduse doktori aukraadi Tartu Ülikooli juures ja avaldas rea teaduslikke töid. Kui 1939. a. Tartu Ülikooli naistehaiguste ja sünnitusabi õppetool vakantseks sai, valiti H. Perli nimetatud ala erakorraliseks professoriks ning vastava kliiniku juhatajaks. Sellel kohal püsis prof. Perli vaid enamlaste ajani. Aastal 1942 tagasi tulles maapaost Saksamaalt avanes tal uuesti võimalus jätkata oma tegevust Tartu Ülikooli juures.

Augustis 1944 oli ta jällegi sunnitud katkestama oma vastutusrikka töö ja põgenema Rootsi, kus tal õnnestus arhiivitöölisena ja hiljem teadusliku stipendiaadina töötama hakata oma ala Rootsi parimate eriteadlaste juures. Paguluseski on ilmunud mõningaid teaduslikke töid prof. Perli sulest Samaaegselt on tal olnud võimalusi ka praktiliselt rakendada oma erialalisi teadmisi ja kogemusi, kuna ta sai kuninga loa praktiseerimiseks ja võeti vastu Rootsi arstide ühingusse.

Prof. Perli elukäiku jälgides näeme selgemalt kui seda suudaks väljendada sõnad, milline on selle meha kaal. Näeme üht eesti maanoort raudse energiaga ja raugemata püsivusega edasi sammumas enesearendamise teel, et lõpuks välja jõuda Eesti vaimu templi ülempreestri astmeni. Tagasilöögid ei murra teda. Tegevushimu, teadusejanu virgutavad teda ikka edasi. Ja ma usun, et kui saatus on meie poolt, siis näeme prof. Perlit kord jälle omas õiges elemendis - targa peaga ja sooja südamega eesti noori juhtimas ja õpetamas oma kaastöölisi ja kolleege stimuleerimas ning haigeid inimesi aitamas.

Artikkel H. Perli 60. sünnipäeva puhul Stockholmi Eesti päevalehes