Elmar Sepa

Haridus

Sõjaväeteenistus

Elulugu

Sündisin Tartus 5. märtsil 1903 a. kaupmehe pojana.

HARIDUSE KÄIK:
1911 a. sügisel pandi mind Hugo Treffneri eragümnaasiumi (kirjanduses tuntud Mauruse gümn. nime all) Tartus, Hobuse ja Kalda tänava nurgal. Juba järgmise aasta sügisel paigutati mind ümber vene õppekeelega Tartu Aleksander I Gümnaasiumi (Rüütli tänaval), kuna vanematele selgus, et Treffneri gümnaasiumi, kui eragümnaasiumi lõpetajad, ei oma õigust ülikooli astumiseks. Kuna vene gümnaasiumis eesti keelt ei õpetatud, siis tuli seda õppida eraviisil. Koos Oskar Looritsaga õppisime emakeelt Grünthal-Ridala juures, kus tutvusime eesti keele grammatikaga ja lugesime Kreutzwaldi Eesti rahva ennemuistseid jutte. Esimese maailmasõja ajal evakueeriti Aleksandri gümnaasium sise-Venemaale ja asemele tuli saksa okupatsiooni alul samasse koolimajja Dorpater Gymnasium saksa õppekeelega, millise gümnaasiumi õpilaseks ka mina sain. Edasi jatkusid minu õpingud iseseisvuse ajal uuesti taastatud Hugo Treffneri gümnaasiumis, milline oli nüüd täisõiguslik riigi poolt ülalpeetud avalik gümnaasium. Selle gümnaasiumi lõpetasin 1922. a. kevadel. Sama aasta sügisel immatrikuleerisin Tartu Ülikooli õigusteaduse fakulteedi kaubanduse osakonda, milline osakond hiljem muudeti iseseisvaks majandusteaduse fakulteediks ja millise lõpetasin 1934. a. kevadel.

VABADUSSÕDA:
1918. a. sügisel oli sunnitud ajutiselt katkestama õpingud, kuna astusin kooliõpilastest poolsalaja (kuna saksa okupatsioon kestis veel) moodustatud Kaitseliidu koosseisu. Kaitseliidu ülesandeks oli korravalve linnas ja vahetult saksa vägede lahkumisega võitlus rüüstajatega, kelleks olid nii lahkuvad saksa sõdurid kui ka peadtõstnud kommunistid.
Algas Vabadussõda. Alul oli punaarmeel sõjaline edu, kuna meil oli kaitsevägi alles loomisel. Punaarmee lähenes lõunast Tartule ja 21. detsembril Kärevere mõisas astus 20 treffneristi-kaitseliitlast vabatahtlikult leitnant Kuperjanovi poolt formeeritavasse salka, millest kujunes hiljem Vabadussõjas legendaarne Kuperjanovi partisanide pataljon. Ülejäänud kooliõpilased-kaitseliitlased taandusid üle Põltsamaa Viljandisse. Seal formeeriti miest nooremleitnant Karl Einbundi (hiljem Kaarel Eenpalu) juhtimisel kaherooduline Tartu Vabatahtlike Pataljon üle 200 mehelise koosseisuga. Esimese roodu moodustasid treffneristid, teise kommertsgümnaasiumi õpilased. Hiljem formeeriti kaasapõgenenud kooliõpetajatest ja teistest haritlastest 3. rood - töörood. Viljandis algas väga lühiajaline lahinguõppus ja juba 6. jaanuaril 1919 sai 1. rood käsu osa võtta lahingutest Kärstna mõisa juures, kus oli tekkinud kriitiline olukord läbimurde ohuga.

Üldisele sõjategevusele asus kogu pataljon 13. jaanuaril, alates pealetungiga Verevi külast (Võrtsjärve idaranniku põhjapoolne tipp), vallutades Rannu, Valguta, Rõngu, Pikasilla ja Hummuli, jõudes Valka, mis oli juba teiste väeosade poolt vallutatud.

Kuna Eesti Vabariigi territoorium oli sellega Punaarmeest vabastatud, saadeti õppur-sõdurid Tartu tagasi ja võisime omi õpinguid koolis jätkata, kuid meie ei olnud sõjaväeteenistusest veel vabastatud. Õppursõduritest moodustati Tartu Kooliõpilaste Pataljon al.kpt. Saali juhtimisel. Elasime kasarmus, milleks oli Toomemäel asuv end. üliõpilaste ühiselamu ja käisime sealt koolis. Pataljoni kuulus ca 1000 õppur-sõdurit.

Mul tuli veel kord jätta koolipink ja haarata relv. Aprillis 1919 läksin vabatahtlikult koos 2. diviisi staabi poolt kiiruga formeeritud abivägedega Võru rindele, kus vaenlane oli asunud pealetungile ja üritas läbimurdu ning oli juba jõudnud 2 km kaugusele Võrust. Seisukord oli väga kriitiline ja Laidoner sõitis isiklikult kohale läbimurde likvideerima. Paari nädalaga oli hädaoht likvideeritud. Hiljem oma mälestustes nimetab Laidoner seda olukorda Võru rindel kõige kriitilisemaks silmapilguks kogu Vabadussõja ajal. Selle sõjakäiguga oli minu Vabadussõja teekond läbi ja minu sõjaväeteenistuse karjäär lõppenud reservi arvamisega 16 aastase kapralina. Hiljem ei ole enam sõjaväeteenistuses olnud.

MUUSIKALINE TEGEVUS:
Olin lapsena väga innustatud muusikast. Võisin olla 11 aastane kui võtsin julguse ja koputasin Aleksandri Gümnaasiumi inspektor Tofferi kabineti uksele ja palusin minule välja anda üks kooli klarnet. Minu palve täideti. Väljaõppe eest hoolitses minu sugulane, pensioneeritud Luunja koolmeister. Varsti istusin gümnaasiumi sümfooniaorkestris ja üheaegselt Peetri koguduse pasunakooris klarnetistina. Hiljem mängisin kaasa Kooliõpilaste Pataljoni orkestris ja Treffneri gümnaasiumi puhkpillide orkestris kogu kooliaja. Kahte viimast orkestrit juhatas helikunstnik ja helilooja Adalbert Wirkhaus, kellest kujunes ka minu muusikaõpetaja, kuna võtsin tema juures pidevalt eratunde muusika harmoonias ja kontrapunktis. Edasi, iseseisvuse ajal, juhatasin koolipoisina Tartu keskkoolide ühendatud puhkpillide orkestrit ja Tartu skautide külaskäigu puhul Helsingi formeeritud 100 liikmelist skautide orkestrit, milline koos Tartu skaudimalevaga käis Soome skautidel külas.

Alul koolipoisina, hiljem üliõpilasena mängisin kaasa järgmistes elukutselistes sümfooniaorkestrites: Vanemuise teatri ooperi- ja opereti orkester, Vanemuise aiakontsertide sümf. orkester - lisaks üks aasta kontsertide admin. ja majand. asjaajaja; suveorkestrites Haapsalus, Kuressaares ja Valgas. Lühemat aega tegutsesin Valga teater "Säde" opereti orkestri juhina ja mängisin kaasa Valga malevkonna orkestris.

Laulnud kaasa Tartu Akadeemilises meeskooris Lennart Helisalu juhatusel ja Valga meestelaulu seltsi meeskooris. Juhatanud eestlastest koosnevast 8090. Labor Service Co. 40-liikmelist meeskoori Frankfurtis a/M., topelt kvartetti Augsburgi D.P. laagris Saksamaal ja lühemat aega Tartus tegutsenud EKLi meeskoori.

Paguluses Augsburgis mängisin kaasa Balti puhkpillide orkestris ja Stockholmis Verner Nerepi sümf. orkestris kuni maestro surmani, millal orkester likvideerus.

KONVENDI TEEGVUS:
Fraternitas Esticasse võeti mind vastu rebasena sügisel 1922 s/a vanamehe Paul Ustavi poolt. Olen pidanud Tartus järgmisi konvendi ameteid: mag. cantandi, laekur, esimees. Stockholmis - vanamees ja mag. cantandi ning Vilistlaste Kogus laekur, esimees ja Vanemate Kogu liige.

1. detsember 1924 loodi uuesti Kaitseliit, kuhu kuulumine konvendi otsuse kohaselt oli kaasvõitlejail kohustuslik. Olin seal alul rühmapäälik, siis kompanii pääliku abi ja hiljem Tartu Maleva IV (korporatsioonide) Malevkonna päälik

PEREKOND:
Abiellusin Tallinnas 26.10.1935 konservatooriumi õpilase Erna Pliisnikuga, millisest abielust sündisid 2 last, Malle ja Toomas. Malle uinus jäädavalt 3 ja poole aastasena.

PAGULUSES:
Tallinnast põgenesin 20.09.1944 2 päeva enne linna vallutamist punaväe poolt "Waterlandiga" Saksamaale, kuhu ma perekonna olin saatnud kuu aega varem. Esimene eluase seal oli Selb'i linn Baieris, kus mind kohe sõjatarvete vabrikusse tööle pandi ja kus mu naine juba ees töötas. Hiljem sattusime elama Jena linna lähedale maale, kuid kuna Jena hiljem venelastele üle anti, pidime jälle edasi põgenema, seekord Augsburgi Balti põgenike laagrisse. Seal määrati mind laagri tööameti juhatajaks ja sinna jäi mu perekond kuni Rootsi siirdumiseni. Ise astusin hiljem USA Labor Service Co. teenistusse lao ekspediitorina Frankfurtis a/M. Rootsi pinnale astusin koos perega 1. dets. 1947 Hälsingboris, millele järgnes karantiinitaoline viibimine Grännas ja Stockholmi saabusime 10.12.1947, kuhu elama asusime.

AMETIKOHAD:
A/S Prov. Julius Lill, rohukauba suurlaod ja laboratoorimuid Tartus - raamatupidamise alal ametnikuna
Eesti Panga Tartu osak. - praktikandina
A/S Valga Pank, Valga - pangaametnikuna
Kindlustus A/S Eesti Lloyd, Tallinn, inspektorina ja organisaatorina
Põhja Kindlustus A/S, Tallinn - peainspektorina, prokuristina
ENSV Riiklik kindlustus "Gostrah", Tallinn - transpordi- ja merekindlustuse inspektorina ja ühtlasi avarii komissari asetäitjana
Eesti Kindlustusvalitsus, Tallinn - Tallinna-Harju Inspektuuri juhatajana

Paguluses oma erialal töötanud ei ole, kuna öeldi olevat vana. Arhiivi tööd ma ei pooldanud, kuna ei tundnud end vanana. Asusin tööle tööstusesse, kus töötasin autopatarei, kaabli ja bakeliidi aladel kuni pensioneerumiseni.

Bandhagenis, jaanuar 1973