Elmar Hermann

Haridus

Elulugu

Elmar Hermannile järelhüüd õp. vil! Kalle Kadakalt:

24 Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate!
25 Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut.
26 Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes,
27 vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks äärituks.
1 Ko.9. 24 -27

Head leinajad!

Valisin need read kaasvilistlasele Elmar Hermannile peale kohtumist tema lähedaste Laine, Leili- ja Silviaga, kui olime rõõmus ja tänus Elmari eluteele pilku tagasi heitnud.

Arvatakse, et need read kirjutas Püha Paul olümpia mängude eelses Vanas Kreekas Isthmose mängude ajal esimesel Kristuse järgsel sajandil. Kristalselegi pole võõrad mõisted võitlus, võistlus, konkurents, sportlik vaim. Küll mõtleb Paulus siin võitlust iseendaga, enese allutamisega, vaimse küpsuse igavese elu nimel. Ometigi peegeldub siin kirjutaja sümpaatia inimestele, kes end arendavad igatsetud tulemuse nimel, selleks et pälvida igavesi aegumatuid väärtusi. Elu kui võistlus, elu kui võitlus, inimese vaimse mina konkurents oma lihaliku minaga, vabaduse ja rahu igavese elunimel.

Täna oleme koos tunnistajaks, et Elmar Hermanni maine võitlus on otsa saanud. Elu jooks on lõppenud ja nüüd talle on valmis pandud igavese elu õiguse võidupärg. Heitkem siis koos pilk tagasi Elmar Hermanni eluvõitlusele.

Elmar Hermann sündis 30. novembril 1919. aastal Tartu ligidal Laegasküla talu Jaani ja Vilhelmine Mathilde neljalapselise pere kolmanda lapsena. Elmaril oli kolm õde – Leida, Olga ja Endla.

Tartu linna piiril Ropkal asuv Laegasküla sünnitalu on tänaseni alles. Ja kuigi seal ei ela enam Hermannid, vaid üks teine eesti pere, on ajamuutustele vaamata jäänud miski tänaseni püsima : see sügavas südamesopis peidus olev sõnul seletamatu “miski” -- Kodutunne -- mis on trotsinud karmide aja pööristuulte räsimist.

Ka täna kasvavad Hermannite sünnitalu juures kuused. Täpselt nõndasamuti kui Elmari lapsepõlvemaal. Täna, jõuluootuste ajal, kõrguvad need toonased jõulukuuse mõõtu kuused, majesteetliku uhkusega mõõtmatusse taeva avarusse. Justkui vastuseta küsimusena püsib nende isa Jaani poolt istutatud kuuskede vahelüks tühi koht tänaseni. Aga see pole mitte alati nõnda olnud. Vastus on see tühi koht meenutab ja jääb meenutama Elmarit –

Jõulud olnud ukse ees ja isa Jaan öelnud Elmarile, mine metsa ja too kuusk. Kas olnud liiga kõva pakane? Igal juhul Elmar metsa ei läinud, vaid võtnud hoopiski ühe maja umber kasvanud kuuskedest jõulukuuseks. Nii tekkinud üks tühikoht talu ümber kasvavate kuusepuude piinlikult sirgesse ritta. Kui kellelgi tekib huvi arvutiga googeldada siis, torkab see surfajale isegi silma. Nii on üks poisikese temp alatiseks jäädvustunud ajalukku.

Elmar oli siis juba üpris eakas mees kui ta viimast korda oma sünnimaal kodus käis. Õde Leida oli siis veel elus, hoidis teine veel Elmaril kõvasti käest kinni, justkui ei soovinukski seda lahti lasta. Ju olid siis abikaasa Laine, tütred Leili, Silvia ja tütretütred Triina Mai ja Kristigi olid seal vanaisa jõulumuinasjutuna jutustatud lapsepõlve jõulukuuskedemaal. Igal juhul tegi Elmar viimasel korral koduhoovis kettsaega puid oma esivanemate kodumetsast. Aga neid kuuski, kus tänaseni üks mälestusväärne tühikoht, ta ei puudutanud. Nii need kuused püsivad kindlana tänseni. Ja jäävadki püsima, kuigi põlvkonnad tulevad ja lennates taas läevad.

Tänases jõule ootavas Torontos, loodetavasti ka jõulueelsesTartus, kõlab kurvalt üks cantus “Emajõe pääl, kurb kaebehääl, Nutab maailm, pisarais silm…”. Ometigi pole see Emajõe laul, “Fraternitas Estica” lauluraamatust Elmari leibcantuseks. Selleks oli üks teine emajõelaul. Aga kõigest samm -haaval, järgemööda . Üks on aga kindel - kogu oma eluga igatses Elmar Tartut.

Kooliteed alustas ta Tartus. Oli hea õpilane. Arvatavasti oli õpiedukuse aluseks tema sportlashing. Just seesama sportlik elutunnetus, millest vana Piibliraamat kõneleb tema hüvastijätupäeval. Sealt Laugaskülast teiste Ropka poistega pallimängudest sai alguse Elmari spordiarmastus. Harvad polnud juhud, kui isa Jaan pidi Elmarit manitsema, sest poisi sportalshing võidutses ning ta kippus õpingute asemel alati pallimängu eelistama. Juba poisikesena astus ta IMKASSE spordiseltsi “Kalev”.

Jah, aga Elmar oligi väga hea võrk - ja korvpallur, mängides korvpalli paljude toonaste tippkorvpalluritega. Aga elus on juba kord nii seatud, et kui oled ise isa siis kutsud oma lapsi korrale. Nii oli Elmaril ka oma tütarde Leili või Silviaga, kui tüdrukud püüdsid rohkem sportida kui õppida. Nii see on, lapsepõlv läheb kiiresti meelest. Ju oli isal olnud milleski õigus, nagu tütred Leili ja Silvia tunnistavad, et isal oli alati õigus.

Elmar lõpetas edukalt Tartu Kommertsgümnaasiumi. See oli aeg, kui Eesti Riigi iseseisvus oli suuriikide müügiletile kauplemiseks asetatud ja Eestimaal vägivallatsesid veered.

See oli aastal 1941, mil sakslased Eesti üürikeseks ajaks N.Liidu okupantidest vabastasid, just sel aastal astus Elmar Tartu ülikooli õigusteaduskonda -- õigusepärja pälvimine siinses elus oli olulisim, mäletate pühakirja sõnu. Kuigi oli sõda ja Tartu oli kannatamas vaenlase pommirünnakute all, helises noore juura studioosuse südames hümnina: Rahvahulgad, tulge kokku Emajõe kaldale! Tahad tunda õiget rõõmu, anna käsi minule! Just seda laulu jäävad fraater esticud mäletama vil! Elmar Hermanni leibcantusena.

Maailmasõda tõmbas edukatele juuraõpingutele kriipsu peale. Ometigi ei tõmmanud Elmar selga võõrast mundrit. Mõlemad mundrid jäid talle elulõpuni võõraks. Elmar Hermann jäi truuks Eesti kaitseväe mundrile. See, südamega tehtud otsus, tähendas minekut mööda kolmandat teed, võitlust kahel rindel kahe okupandiga.

Viimaks tuli Eesti maha jätta. See oli juba novembrikuu 1944. aastal kui nad poistega võtsid venelastelt paadi ja põgenesid Rootsi. Elmar ei tahtnud Kodumaalt lahkuda. Veel venelaste käest tagasivõetud paadist soovis ta kodumaale tagasi pageda, jõudis aga hiljem ometigi vabasse Rootsimaa randa. Elmar on tunnistanud, et vabasse maailma pääses ta seetõttu et poisid teda selleks sundisid.

Põgeniku esimesed päevad Rootsis polnud kergete killast. Elmar töötas metsas, vabrikus. Raske töö lõi eelduse õpingute jätkamiseks Stockholmi ülikoolis. Rootsi päevilt sai temast “Fraternitas Estica” rebane. Elmar Hermann oli coetus 1948/1949.

Ülikooliõpingud tuli katkestada, sest nappis majanduslikke vahendeid. 1948. a. sai ta raamatupidaja koha “Electroluxi”. Just raamatupidamine saigi tema armastatud erialaks. Varsti sai ta töökoha Göteborgi majandusjuhataja abiks.

Rootsis olles ei jätnud Elmar sporti. Ta osales võiduka Leedu Läti Eesti ühiskoondise liikmena võitlusreisil Prantsusmaale. Elu lõpuni teadis ta läti hümni sõnu peast.

Oli see rootslase suletud iseloom, N-Liidu vangistatud sünnimaa lähedus, või hoopiski noore mehe soovunelm – me ei tea, igal juhul unistas Elmar Austraaliast . Ta lootis, et preili Petri saab teda oma bossi läbi aidata. Laine boss panigi asjad Austraalia suunas liikuma. 1951. aastal laev heiskaski purjed, ja purjetas uue mandri sadama poole aga mitte Austraaliasse , vaid Kanadas ootas uus hea sadam.

1952. aastal laulatas konfraater õp. Pello Elmari ja Laine Vana Andrese koguduse altari ees kristlikku abielu seisusesse. Peagi sündisd tütred Leili ja Silvia.

Kanadasse jõudes asus Elmar tööle raamatupidajana, siis raamatupidamisosakonna juhatajana. Samal ajal õppis ta Toronto Ülikooli juures CPA – charted professional accountant kursustel. Viimaks sai Ontario provintsi "tax sales" revidendi kohale. Peale seda asus osanikuna eraettevõtlusse olles "general manager". Eraettevõtlus tähendab ju konkurentsi, võistlust, võitlust ja raamatupidajalikku täpsust ja õiglusetunnetus. Elmar pühendus sellesse, viimaks oli selle kompanii president. Pühendumine võttis aega ja tervistki.

Aga Elmar oskas oma aega jagada ja sportalslik vaim ja selle läbi suutlikkus lubas tal kinkida palju ka eesti ühiskonna arengusse. Kohe Kanadasse tulles pühendus ta spordile. Märkimisväärne toonane sportlik tulemus oli Kanada seniors klassi võrkpalli meister. Elmar Hermannist sai Kalevi spordiseltsi asutaja . Teda valiti neli korda “Kalevi” seltsi esimeheks. Põhimõtteliselt tähendas see siinse eesti spordielu juhtimist. Viimaks jäädvustas Elmar Hermann seltsi ajaloo kolme aastase töö tulemusena 50. aasta juubelialbumisse.

1958. aastal valiti Elmar Hermann Eesti maja juhatuse esimeheks. See oli alguse aeg, kui kogukond oli alles otsimas oma maja. Käisid vaidlused uue maja asukoha üle, aga otsus viibis.

Elmar armastas vabadust ja loomi. Siin Kanadas leidis ta vabaduse. Kanada oli kinkinud vabadus võimaluse - ehitada ühe suure riigi sisse oma väike Eesti riik. Elmar kasutas seda võimalust.

Elu lõpul oli tal üks väike sober, keda ta väga armastas. Tema nimi oli Padi. Ka siis kui kõik hakkas meelest minema, küsis ta kus on “padi”.

Vabana sündinud – oli Elmar Hermanni meelis meoodia. Ka tema oli vabana sündinud ja vabaduse nimel võidelnud, vabana kutsuti ta 6. detsembril 2013.a. New Marketist igavikku.
Nüüd on talle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval talle annab, aga mitte üksnes talle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist. (2 Timoteose 4.8)

detsember 2013.a.