Bruno Reni

Haridus

Elulugu

Mälestades Bruno Reni’t peab alustama tema isa Dr. William Reni’ga, kes lõpetas Tartu ülikooli arsti teaduse umbes sada aastat tagasi. Noor doktor William Reni töötas algul St. Petersburgis. Sealt läks tööle värskelt avatud Punase Risti haiglasse Harbinis, Hiinas. Siin ta kohtas ja abiellus Mariega, kes oli Lätist tulnud kooliõpetaja.

Jaanuaris 1915 sündis Renide esimene poeg, Heino, Tartus, mis näitas Williami suurt Eesti meelsust. Marie sõitis selleks sinna rongiga, mööda Trans Siberi raudteed 9000 km. See reis kestis kaks nädalat. Bruno sündis 17 kuud hiljem 26. mail 1916. aastal Harbinis.

Renide perekond jäi elama Hiinasse kuni 1929. aastani, kui pöörduti tagasi Eestisse. Siin lõpetas Heino enne ja siis Bruno gümnaasiumi. Samuti astusid nad Tartu ülikooli, Heino 1934.a. ja Bruno 1935.a., isa jälgedes, arstiteadust õppima. Vastavalt ülikooli astumisega liitusid mõlemad Fraternitas Esticaga.

Sõda viis Renide perekonda Saksamaale. Bruno on sõja lõpu poole Rostockis, kus jätkab oma arsti- teaduse õpinguid, mida lõpetab 1944. Samal aastal abiellub ta oma esimese abikaasaga Waltraut’ga (Puppa). Pärast ülikooli lõpetamist töötavad mõlemad vennad Renid haiglates, Heino Hamburgis ja Bruno Lübeckis.

Kui Heino Reni emmigreerus 1949.a. Austraalia oma perega, järgnes varsti Bruno oma abikaasaga siia mandrile. Kontrakti alusena pidi Bruno töötama liht töölisena. Peatselt leidis aga endale tööd tuletõrjujana, mis võimaldas talle astuda vabal ajal ülikooli, et jätkata siin nõuetavat arsti teaduse õpinguid. Ta lõpetas ülikooli 1956. aastal ja asus tööle Cheltenhami, algul asendajana, kuid peatselt partnerina Dr. Mellows ja Dr. Kerins’iga. Rääkides vabalt mitmeid keeli oli Bruno peatselt populaarne oma patsientidega. See ei olnud tingitud ainult keele oskusest vaid rohkem tema võimest kiirelt diagnoosida patsiendi probleemi. Hiljem pöördus omaette tööle Royal Parki, kus pikemat aega oli edukas ühe arsti kabineti pidaja, kuni kõrge vanuseni.

Bruno kodus tulid 1954. aastal viis meest kokku, et korporatsioon Fraternitas Estica tegevust Adelaides alustada. Sellest ajast on allakirjutanul olnud tihe ühendus Brunoga, nii isiklikus kui ka Frat! Estica raames. Meie korporatsioon kasvas ja käisime regulaarselt koos iga paari kuu tagant. Üks nende kooskäimiste ergutaja oli Bruno. Võiks lugeda Frat! Estica kooskäimise viimaseks kõrgpunktiks meie korporatsiooni 80.a. juubel pidustus 1987. a., mida pidasime Melbournes. Siia kogunesid Frat! Esticused üle Austraalia, nende hulgas ka Bruno ja ta vend Heino Sydneyst. See järjekordne kokkusaamise rõõm vendade vahel oli kõigile osalejatele arusaadav.

Pärast tema esimese abikaasa surma, abiellus Bruno Ilvi Kaldiga. 1994.a. Nüüd oli Bruno juba vähema tööpanusega. Seetõttu veetsid Renid suve kuud Eestis, kui ka Austraalias. Ilvi Reni mainis, saatus võimaldas meie elu sügise muuta igaveseks suveks. (Eestis külastasid teda mitmel korral Tartu vennad).

Augustis 2003 olgugi, et Bruno liikuvus oli kahanenud, pere lendas Sydneysse kiirelt vananevat Heinot külastama. See oli vendade jumalagajätt. Heino lahkus siit ilmast 31.augustil 2004. Ei võtnud palju aega, kui Bruno jälle järgnes oma vennale 17. veebruaril. Tema matuse talitusele olid kogunenud tema endised kolleegid ja kaastöötajad, patsiendid paljudest rahvustest, samuti ta sõbrad ja pere liikmed. Bruno oli populaarne. Seda tõendasid nii mitmed järelhüüded. Kuulsime seike ühest kui teisest juhtumist, kus patsiendid hindasid tema panust nende ravimisel kui ka nendesse suhtumises. See peegeldus kuni viimase ajani, isegi tema erus olles.

Korporatsioon Fraternitas Estica ja Sinu paljude sõprade ja tuttavate nimel ütlen: „Puhka rahus.”

Hillar Semenov 7.03.2005
--------------------------------------------------------------------------------

Pärnu suvi. Võidupüha. Vabadussõja ausammas. Seal kohtasin oma koolivenda kelle koolitee katkes kui Tihemetsa Metsatehnikumi "Põhja Pojad" viidi Venemaa vangilaagrisse. Juhaniga oli kaasas vanem härra, kelle jutus esines "...minu frater ***". Siis ütlesin, et kui *** on sinu frater, siis meie oleme ka fraterid.

Nii me tutvusime.

Mõned aastad hiljem, kui osalesin Adelaidis Australian Masters Games 1999, külastasin Brunot tema kodus ja nägin tema elutoa aknast kõige ilusamat vaadet India ookeanile. Oli huvitav teada saada tema elukäigu detaile.

Need iseloomustavad seda osa eesti rahva ajaloost, mis noortele frateritele on kauge nagu Keskaeg.

Bruno, sünniajaga 1916, oleks võinud oma sünnikoha tõttu olla Hiina kodanik. Tema isa oli eesti arst tsaari-Vene sõjaväes asukohaga Harbiinis, Manzuurias. Eestisse opteerus pere siis kui Brunol oli hiina keel natuke selgem kui eesti keel. Sellepärast Tartusse jõudes tuli Brunol alul õppida saksa koolis. Enne kui arstiteaduskond Tartus läbi sai, viis sõda tema Saksamaale ja tema Rostocki ülikooli õpingud ja sõda lõppesid korraga. Austraalias oli sealne ülikool temale kolmandaks. Järgnes pikk arstitöö. Sellest ta meenutas, et saksa konsuli perearstina meeldis talle diplomaadile selgitada et kõigi diplomaatide tegevus pole midagi muud kui udu ajamine...

Eks Bruno oli oma sündmusrikka elu jooksul paljudest asjadest arusaamisele jõudnud ja selle tema tähelepaneku järgi - nimetagem seda elutarkuseks - hakkame me järjest rohkem töid, tegevusi ja ameteid pidama inimkonnale kunstlikult külge kleebitud takjanuppudeks. Kuni lõpuks tunnustame vajalikeks ainult sünni, abiellumise ja surma.

Peale seda kohtusime Pärnus Bruno abikaasa Ilvi isamajas. Adelaidis kirjeldasin üht lapsepõlvemälestust - suvel olin onu juures Läänemaal - vaatasin kui ta opereeris patsiendi jalahaava petrooleumilambi valgusel - tundsin, et hakkan minestama - kui läksin trepist üles, mõtlesin et peaks enne oma tuppa jõudma kui kukun, oleks häbi. Selle peale küsis Ilvi - kas see oli dr. Kulli juures - jah, ta oli minu onu. Onutütar Virve oli Pärnus koolia käies elanud Ilvi peres ja Ilvi oli ka Virvel Vigalas külas käinud. Ja siis, 60 aastat hiljem, oli mul võimalus viia Bruno ja Ilvi Vigalasse kus jälle kohtusid Virve ja Ilvi, mõlemad vahepeal arstiks õppinud, töötanud ja sel ajal juba pensionäripõlvepidamas.

Niisugused on need meie elud ja ajad - vil! Veljo Kalep, Toronto.