Ants Olvet

Haridus

Elulugu

Tuleb meelde Tartu aeg, konvendi maja Aia tänaval, rebase aeg, lõpmatud shoppenid vett, mis sai seal õhtuti ära joodud vanad sõbrad, Herman ja Viktor, kellega ma toakest jagasin, aega olles ka mõned ülikooli loengud. Olen endalt sageli küsinud, oli see raisatud aeg? Hilisemas elus oli vähemalt kasu keelte õppimisest, saksa keele grammatika eksamil sain isegi maxime, inglise keeles tegin seminari töö prof. Kaasikule. Edasi tuli kevad paadisõidud Emajõel, jalutuskäigud Toomemäel, kommersh, semestri lõpp ja eesriie muretu nooruse esimesel vaatusel.

Edasi tuli sõjaväeteenistus, Rakveres, suurtükiväe grupis algas see pikk teekond. Lahti sain punaarmeest kaks ja pool aastat hiljem Väike-Maarjas. Põhjuseks, miks see nii pikale venis oli, et ei saanud esimese korraga Tondile aspirantide kursusele. Kui järgmisel aastal sinna läksin, olin juba noorem seersant. Komunistlik ülevõtmine tabas mind sõjakoolis, meid oli juba Tondilt välja löödud, olime Harjumäel kodumajandus koolis. Olin just köögi korrapidaja, kui ülevõtjad sonimütsides sisse vajusid. Kuni tänase päevani on halb tunne südame all, kui see sündmus meelde tuleb.

Järgmine vaatus oli Tallinnas, majandusteaduskond toodi Tehnikaülikooli juurde Koplis. Elamiseks sain voodikoha Pelgulinnas, perenaise mees oli arreteeritud kui vana kaitseliitlane. Ta ise viidi ara 14. juuni öösel kui küüditamine peale hakkas. Pärast seda ei usaldanud enam oma voodis magada, nii hiljem kuulsin naabritelt, et oli vist ka mind seal otsimas käidud. Õppimisega oli sel äreval ajal vahe tegemist, loengutel käisin ainult, et kuulda viimaseid uudiseid poliitilisest olukorrast mul endal ei olnud raadiot. Sõja puhkedes raputasin Tallina tolmu jalgelt koju tagasi Rakvere järgmisel päeval. Siin oli Heiti (vend), kui vana kaitseliidu tegelane juba ammu pakku läinud. Isa ja ema olid väga mures tuleviku pärast. Mina veetsin päevad enamuses ujumisbasseini ääres, igaks juhuks kodust eemal. See aga polnud väga hea koht, nabisid mind kinni ja saatsid kindlustustöödele Alutaguse juurde. Venelane püssiga seljataga, pidi orja kombel labidat viibutama. Vahepeal saksa sõjajõud olid lõuna Eestisse jõudnud ning algas punaste paaniline taganemine. Valvur kadus sõna lausumata ja meil oli ees kodutee, konts ja varvas käis läbi suviste metsade.

Kui kodu uksest sisse astusin ema hakkas nutma, et miks ma metsa ei jäänud, siin parajasti meeste mobiliseerimine ja kõrvalehoidjate arreteerimine, seega hädaohtlik ka mu vanematele. Ei jäänud muud üle läksin mopi punkti, andsin ära oma punase passi, sealt viidi meid hilinejaid linnast välja Palermo metsa järgmist transporti ootama. Kui aeg tuli transpordi lahkumiseks kadusin ära põõsaste varju, keegi kuskil otsima ei hakanud. Ootasin siis seal metsa varjus veel, ühe tunni ja jalutasin tagasi linna kui härra. Oli parajasti õhuhäire nii tänavad olid tühjad. Otsustasin minna isa majasse Viru tänaval, see oli välja üüritud, kuid taga aias oli vana kanakuur ja sinna ma seadsin oma sammud. Pererahvas ei olnud väga õnnelik mind nähes, kuid olid nõus mind toitma, kui end hästi peidus hoian. Nii ma siis elasin kanakuuris järgmised kolm nädalat. Lugesin läbi terve sarja Nobeli laureaate, meelde on jäänud Tolstoi Sõda ja Rahu. Ootamine oli närvesööv, kuid elus õnnelikult. Saksa vägede Rakvere jõudmisel mina olin esimene kodus. Isa ja ema olid maale läinud, et lahingumöllu eest pääseda. Nende üllatus oli suur, mind kodus ees leides, ema südames oli mind kui kadunut leinanud. Heiti oma perega ilmus samuti mõni päev hiljem maalt tagasi, nii olime kõik õnnelikult koos.

Järgnesid ilusad päevad ja õhtud Heiti fotoateljees. Sakslaste tulekuga tal oli järsku palju tööd, ainukene häda oli materjali saamisega, kuid äri läks hästi. Ateljee oli ka kohaliku nooruse kogunemiskohaks. Töötas, taga oli alati konverents koos, kõik olid täis lootust, tuues uudiseid siit ja sealt. Öhtuti kuulasime „Oberkomando der Wehrmacht\" teadaandeid edusammudest idarindel. Tundus, et oli vaid aja küsimus kunas sakslased võidavad Leningradi ja Moskva ja tuleb jälle rahu.

Panin mundri uuesti selga, kui hakati Eesti Leegioni moodustama. Ausalt pean ütlema, ei läinud vastu tahtmist. Arvasin, et sõda lõpeb varsti ja jään aurahadest ilma, samuti kohtamine Ants Lahiga, kes oli juba vana sõjamees mõjutas paras jagu, peale selle soov kommunistidele tagasi teha, mis nad meile Eestis olid teinud. Mu kadunud vennas oli teisel arvamisel kadus paadiga üle lahe ja ühines Soome Armeega. Tegin need mängud Leegionis läbi õhukaitse patareis - alates Neveliga kuni Eesti mahajätmiseni Pärnus.

Narva ja Vaivara lastekodu lahingud olid kõige palavamad, mälestuseks sealt sain raudristi. See on vist veel praegu alles venna perekonna käes Ameerikas. Taganemise teel Pärnusse otsustasin, et olen sellest suurest sõjast osa võtnud oma kodumaa kaitsmiseks ning pole huvitatud edasi Hitleri teenimisest.

Ametlikult lahkuda sõja olukorras ei olnud võimalik; nii meie patareil läks järsku kaduma üks maastiku auto. Laadisin peale oma poisid, kes samuti olid sõjast tüdinenud ja sõitsime peitu ühe Pärnu poisi koju.

Järgmine probleem oli erariided, õnneks sõbrale kelle majas olime meeldis mu ohvitseri munder koos raudristi lindiga ja nii ma sain omale tsiviilid selga - asi hakkas ilmet võtma. Järgmisel hommikul jätsin oma kaasvöitlejatega jumalaga, öeldes, et iga mees nüüd oma eest väljas. Söbrad soovitasid mul sinna jääda, et läheme metsa Pärnumaa soodesse ja rabadesse. Minul oli otsus tehtud siht Saaremaa ja sealt paadiga Rootsi. Teereis Saaremaale läks hästi ainukene häda, mina polnud üksinda seiklemas, külad olid täis üIemere sõidu organiseerijaid. See ei meeldinud sugugi saksa piirivalvele ja nii ühel udusel varahommikul kui rannas paati ootasime, tuli saksa sõjaväe patrull ja vangistas meid kõiki. Minul leiti püstol tagataskust ja see polnud sugugi ilus väljavaade. Ilma pikemata sõit läks tagasi Kuresaare poole püssimeeste valve all. Meid laaditi ühe koolimaja hoovis maha, valvurid igal pool. Tänu oma erariietele jäin silmapilguks kahesilma vahele olin välkkiirelt ümber nurga, siis viis minutit surmahirmu ja olingi koolimaja ees tänaval, erariides tsivilist, vaatamas mis juhtub.

Järgnes väga raske moment, linn oli võõras, kuhu minna mis teha? Rahva jutust taipasin, et sadamas olla laev, mis põgenikke Saksamaale viivat Ei usaldanud rohkem midagi küsida, lonkisin sihitult ringi, kuni selgeks sai kus kandis on sadam. Järgmine küsimus oli, mida kasutada dokumentideks? Viimased leegioni paberid olin juba tee peal ära visanud, oli kahju küll raudristi diplom Steinbergeri allkirjaga jne. aga ei tahtnud riskida. Seal aga oli hea saatus minuga uuesti - teel sadamasse kohtasin üht tuttavat meest olin temaga koos Rakveres sõjaväes teeninud. Tuletasime meelde vanu aegu ja siis mainisin, kas tal on mõni isikut tõendav dokument ülearu, vast võiks ehk mulle laenata. Oligi nii, tal oli möödunud aasta omakaitse liikmekaart, sellest oli mulle küllalt ja nii sai järsku minust LEMBIT SAAR. Mis sai mu sõbrast ei tea, pole tänase päevani temast midagi kuulnud.

Sadamas oli hulka rahvast ja sagimist, laadimine käis täies hoos. Jäin põksuva südamega ootajate sabasse, kuid see omakaitse kaart oli hea küllalt kontrollist läbi pääsemiseks Järgmisena põrkasin kokku ühe vägeva SS univormis ohvitseriga, kõrge müts surnu pealuuga säras vastu, võttis minu päris kaameks. Siis avastasin, et oli tegu minu vana coeteriga Tartust kol. Normann ta oli värbamiskomisjoni ülem ja korraldas oma staabi evakueerimist. Kutsusin ta kõrvale ja seletasin oma olukorra, ilma pikematta ta kirjutas mulle välja tunnistuse, et olin Eestis vabastatud sõjaväe teenistusest ametikohustuste tõttu ja mu nimi on LEMBIT SAAR. Edasi läks kõik lahedalt, maabusime Danzigis ja nii algas mu põgeniku elu Saksamaal. Normani kohtasin peale sõja D.P. laagris, ootas kasupojalt Rootsi sõidu pabereid.

Lihtne see elu ei olnud Saksamaal söja tagalas, kogu aeg oli meeles mu illegaalne olukord ja hädaoht, et avastamise korral asjad võiks väga kurvalt lõppeda, siiski palju kenam võrreldes rinde mölluga. Õnneks valisin elamiseks vaikse nurga. Falkenau Karlsbadi lähedal nägi ainult ülesõitvaid pommilennukeid ja idast tulevaid lõpmatuid põgenike voore. Tööle pandi linnast välja saeveskisse, eluasemeks pööning loomalauda peal, seal elasin ja magasin koos endiste sõjavangidega. Käisime metsades puid lõikamas, pika kahemehe saega, teises otsas Siebenbürgeni põgenik. Oli mõnus vaikses metsas saagi vibutada, kaugelt kostis kahuri mürinat meie ümber oli kevad, sulav lumi ja värske tärkav rohi. Ainukene häda, nälg tahtis silmanägemise ära võtta, süüa oli vahe, töö väljas varskes õhus tegi asja hullemaks. Mäletan, kui Goburgis sain esimest korda osta terve pätsi leiba sõin selle ilma pikemata järgmise viie minuti jooksul. Tagajärg oli hirmus kõhuvalu, kahju heast leivast! Falkenaust lahkusin, kui sai teatavaks et punaarmee võtab piirkonna üle ameeriklastelt. Reisusiht ei olnud kindel, peaasi punaarmee kaugele seljataha jätta. Esimese pikema peatuse tegin Goburgis, ilus linn üks vähestest, mis oli jäänud purustamata. Kohtasin seal hulka eestlasi nendest William R.-ga olen kontaktis olnud kuni tänase päevani. Toidustamine sündis ühisköögist, elamiseks leidsin väikese katusekambri olin kui suvitaja kuurordis, kuni ühel päeval AMI veoautod korjasid kõik Balti põgenikud kokku ja toodi meid Aschaffenburgi D.P. laagrisse.

Austraaliasse ümberasumine ja mu esimene abielu on teine peatükk, seotud hulga ebameeldivate mälestustega. Abielu, vaatamata tütre sünnile oli täielik fiasko, õnnetum ja raskem kui kõik mu sõjaaegsed seiklused kokku. Teine abielu õnnestus hästi, oleme lapsed üles kasvatanud ja elame vaikselt Sydneys pensionäri elu.

Nüüd tahaks veel ühte seika kirjeldada, mis ootamatult tagasi tõid mu sõja mälestused. Tegime plaane Saksamaa külastamiseks ja otsustasime sõita üle Havaii Frankfurti, selleks oli tarvis USA viisat. Minu abikaasale see tuli ilma pikemata, kuid minule vastati, et mu sooviavaldus on läinud edasi „for administrative processing“. Kaks nädalat hiljem sain telefoni teel kutse tulla konsulaati intervjuule Seal võttis konsul ise mind ette, tal oli meetri pikkune väljatrükk käes minu elulugu alates aastast 1938 kui Eestis sõjaväe sundaega teenima läksin. See oli väga üksikasjaline, poole sellest, mis seal kirjas oli, olin ammu unustanud. Kahju, et nad mulle ärakirja ei andnud. Rõhutatud oli mu kommunismi vastane hoiak, et lahkusin omal soovil punaarmeest ja saksa vägede saabumisel ühinesin Eesti omakaitsega. Konsul oli sellest kõigest väga huvitatud ja paris pöhjuste üle, miks ma nii tegin? Seletasin siis talle neid vanu mälestusi nii hästi, kui oskasin ja ei varjanud, et mu hoiak kommunistide suhtes ei olnud muutunud.

Edasi oli täpselt minu karjäär Eesti Leegionis sõja jooksul kuni Eestist iahkumiseni. Viimane märkus oli: „lost in action“ konsul oli väga imestanud, Õnneks on mul alles sakslaste poolt välja antud dokumendid LEMBIT SAARELE minu pildiga. Tõin need siis välja ja näitasin konsul rehkendas et vast olen need dokumendid kuskilt peale sõda hankinud osutasin talle vastuseks väljaandmise kuupäeva, mis kinnitas, et olin tsivilist juba 1944 a. oktoobri kuus. Nii ei jäänud konsulil muud üle kui ütelda, et järelpärimine tuli Washingtonist ja isiklikult ta oli täiesti rahul minu seletusega. Sain otsekohe viisa ja reis läks nagu plaanitsetud.

Nii läheb see elu siin: "Suur Vend" peab silmad, ei lase kedagi vanu patte ära unustada. Kedagi aga ei huvita see, mida meilt väikselt rahvalt on röövitud. Kas ja kuidas oli meil õigus ennast kaitsta?

Kuuldes praeguseid uudiseid kodumaalt tuleb tunne, et kõik need omaaegsed ohvrid olid ilma asjata, keegi ei ole huvitatud vanadest võitlejatest nende lahingutest, Mehikoorma, Narva Vaivara lastekodu – rääkimata meestest, kes kommunistide küüsi jäid nagu mu vend Heiti. Mu süda jookseb verd, kui tema kurvale elusaatusele mõtlen. Kurb meel täidab hinge - kaugelt kuulen jälle tuttavat viisi, mida omal ajal,Tartus nii hoogsalt lauldi: „iial ei tule ta, iial ei tule ta! noorus ei tule iial tagasi“

Dee Why, 10. 7. 1995.

Ligi kolm aastat on möödunud kui need mineviku mälestused kirja panin. Kui nüüd tagasi vaadata, palju on vahepeal muutunud, kahjuks mitte paremuse poole. Õnneks mu elu suhtes ei tohi ma nuriseda, lapsed elavad ja töötavad üks siin teine seal: Rubyl Saksamaal on neli tütart, Ingel on tütar Prantsusmaal, ootab seal järgmise lapse sündi. Käisid mõlemad sel aastal meil siin külas, oli väga tore neid kõiki näha. Merle ja Harry elavad ja töötavad mõlemad Sydneys ja on eluga üsna rahul. Ainukene pind, mis mind vahel südame all torkab on "Big Brother in U.S.A." 1993. a. tehes reisiplaane, tahtsin Heiti perekonda New Yorkis külastada, selleks oli mul tarvis viisat uuendada, panin avalduse sisse, nädal hiljem sain passi tagasi, viisa oli sisse tembeltatud aga hiljem tühistatud Miks ei saanud kuskilt selgust, ainukene järeldus mida ise oskasin teha - esimene konsul, kes mulle viisa andis oli iirlane 0`LEARY, tühistajaks oli keegi nimega GOLDSCHMIDT. Nii jäigi mul Heiti perekond nägemata, selle asemel kohtasin keskmist poega Reinu Prantsusmaal Inge pulmas. Nii ma kõksun siis siin, jalutams käies on mul alati kepp toeks kaasas, iga päev võtan oma ettenähtud tabletid ja loodan, et jägrgmine päev on sama hea, kui möödunud.

Elanora 27.5.04

Ligi üheksa aastat on möödunud, kui viimati katsusin midagi kirja panna.aastal 2000 müüsin oma maja Sydneys, nüüd elame siin „Kullarannas“ (Goldcoast Queensland), pensionäride paradiisis, majanduslikult hästi, kuid kahjuks ära kaugel kõigist sugulastest ja tuttavatest. Uute sidemete loomine on vanale inimesele üsna raske ja aegaviitev. Viimase ülemere reisu tegime möödunud aastal, oli väsitav, kuid hea moraalile. Nüüd läheb elu vaikselt, abikaasa Ilse vaatab maja ja aia järele, minust enam pole palju asja, väsin ruttu ja olen hajameelne. Tervise kohalt ei saa kurta, viimati käisin arsti juures gripisüsti saamas. Õhtuti käin ikka jalutamas, kas üksinda või Ilsega. Looduslikult on siin head võimalused selleks, rohkelt kalatiike paljude vesilindudega, palju puid ja õige austraalia „bush“ on ümber nurga. Kokkuvõttes – elu on ilus.