Uksekell

Muusika:

rahvalik

Sõnad:

G. Winkler

Mu ukse küljes väike kell,
mis sageli on ärevil.
Ta helin mitmeviisiline,
kord kõlab vaikselt, valjemalt.
Kord õrnemalt, kord karmimalt
nii kuidas keegi külaline.

Siis kui veel armastasid mind,
ma kellukesest tundsin sind.
Kui seisid väljas ukse taga,
kell helises nii tungivalt.
Nii tungivalt ja anuvalt,
et seisatama kippus süda.

Nüüd pärast seda tihtigi
jään kuulatama õhtuti,
et nõnda heliseks veel tema,
kuid asjatult pean ootama.
Ja valuga siis märkama,
mind oled unustanud sina.

Ehk kelluke küll päeval ööl
ju virgalt heliseb ta veel.
Ja sisse laseb külalisi,
kuid sarnane tal pole hääl,
mis tekitas kui imeväel,
oh kallim, sinu armas käsi.

Viiteid

http://arhiiv.err.ee/vaata/artur-rinne-100 Ajahetkest 3:45.