Pühajärv

Muusika:

L. Miller

Sõnad:

V. Randpere

Pühajärve päikseloojang valgub üle vee,
istun üksi paadipäras, vaatan kaugusse -
vaevu virvendades voogab, helgib järvepind,
läbi helendava udu hõikab üksik lind.
Vaiksel õhtul paistab ära läbi selge vee
tume järvepõhi soik ja salapärane,
vaiksel õhtul on ta näha läbi selge vee.

Sinna-sinna sügavusse ihaleb mu hing,
üle paadiserva kutsub kumarduma mind.
Jahe, võpatavalt hele äratundmishetk -
igavik on just siin samas, käsi puutub vett.
Loss, mis vajus järvepõhja saja aasta eest?
Ei, need on mu oma silmad vaatamas mind veest!
Selle silmad, kes ma olin saja aasta eest.

Tõmban käega, tõstan pilgu - taevas ääretu,
loojeneva päeva kohal aimub juba kuu.
Istun, vaatan, kuidas vajub silmapiiril loit -
silmapilguks kokku saavad hämarik ja koit.
Juba läbipaistev udu heljub üle vee.
valgub, helendav ja jahe, järve kohal öö,
roolind häälitseb, - on aeg, ma sõuan kaldale.