Päiksekuld ehtinud on iidseid puid

Päiksekuld ehtinud on iidseid puid,
mille all kord vanad sõbrad kokku said,
südamed kohtumisest rõõmsad neil,
viibides nüüd jälle nooruspõlve teil.
Pillidest kostab vana marsiviis,
see on sõpruslauluks kujunenud siin.
Rõõm kõiki neid on näha, laul vallutanud koha,
kus neil varem oli kurbus saatjaks sääl.

Alla nad Toomemäelt marsivad
sõpradele neiud aknalt viipavad.
Meenutab Emajõe sinivoog,
kuidas vanad sõbrad hästi läbi said.
Marsivad üle Kivisilla nad,
pillid päiksekullas vastu helgivad.
Siis Emajõel ka lained sääl kuulatavad aina,
kuidas vanad sõbrad vallutand on maid.

Rütm neil kindel, seda sa ju hästi tead,
sõprusmarss teeb tuju kõigile nii heaks,
sinna läevad, kus nii vähe
on neil peade kohal süngeid pilvi,
kõikjal on värvilisi lilli vaid.

Tulevad, tulevad rohelist kaldaäärt
ja varsti on nad siin.
Tuleksid ometi kiiremalt,
neid ma näha lähemalt tahaksin siin.
Jagavad, jagavad nägusad neiukesed
rohkesti lilli teel,
sammuvad lõbusate nägudega kõik,
laulavad rõõmsamalt veel.

Uljad laulud kõlagu, vana sõprus siiras püsigu.
Ei siis mure kohuta, sest et muusika meid lohutab.
Mornid näod kadugu, helged päevad teed meil rajagu.
Lipukirjaks on meil siin üksmeel,
sõpruslaul meid saatku veel teraskindlal teel.

Siiski rõõmsalt täna lahkume,
varsti jälle siin me kohtume.
Aardeist kallim sõprus terves ilmas püsib kõikjal,
aitame neid, kel pole õnne elumatkal.

Sõpruslaulud kõikjal kajagu,
kurvad mõtted eemal ajagu,
truudus jäägu südameisse kestma alatiseks,
helisegu julgete sõpruslaul.