Nii tihti tõuseme me kannu tagant

Nii tihti tõuseme me kannu tagant
Kesk naeru rõkkavat ning uljast juttu,
Kui kutsub kohus meid või mõni teine tee.
Hõisk jääb - me süda üksi leinas vaga.
Me minek unub sõpradele ruttu,
Rõõm kustutab nii kiirelt ilmas silmavee.

Ja tihti tõuseb vend me keskelt lauast,
Suud annab vennale ning on ju ära.
Hääd teed sull! Pea istume me jälle koos.
Kruus õllega ta järgi tõuseb sauast,
Laul kõlab taas, täis kuldset noorussära.
Ning kestab vende püha pidu täies hoos.

Pea meie ringist ka üks-teine kaob
Nii vaikselt tagaspöörmatule teele.
Ei tule enam see, kes Styxist üle kant.
Vend pisarsilmil põlvedelle vaob
Ning tõuseb siis, vend läinud meie eele.
Rõõm elavaile, rahu surnuile on ant.

Niisama, vennad, kui mind pole enam,
Kui olete mu sängitanud hauda,
Te tehke nii, kui ikka jälle tuleks ma,
Mu jaoks pange kann kesk pidulauda.
Naer süttigu, laul helisegu kenam,
Kann kõrgele ning pereat tristitia.