Neiukene, noorukene, ilus olid sa

Neiukene, noorukene, ilus olid sa,
Kui sind naabri pulmapeolt koju saatsin ma.

Läbi metsa puude vilu viis siis meie tee,’
Tasakesi laulis ööbik, laulis sinule.

Sääl siis ütelda ma tahtsin neiukene sa:
Jää sa ikka süütuks, puhtak mulle õitsema.

Aga hobu tõmbas ruttu vankri veerema.
Sõnad sulasivad suhu, jäivad pooleli.

Nüüd ma istun metsaserval, muret täis mu rind.
Minu neiu teise rinnal, ööbik nareab mind.