Mu süda mul kerkib ja keeb

Mu süda mul kerkib ja keeb,
mind otsata rahutuks teeb -
:,: mul okkad ja ohakad ees,
ma olen üks õnnetu mees. :,:
Nii kurtis ja kaebas ta seal
jõe kaldal, kus kalmud vee peal.
:,: Kui vagusi mõttese jäi,
üht pilti vee pinnal ta näi :
üht neiut kui taevalik ilm
tõi ette ta unistav silm.
:,: Kuldkannel tal kõlises käes,
nii istus ta lainete väes. :,:
Ta laulis : "Kõik maapealne arm
on kaduv ja tühi kui põrm,
:,: arm üksi veevoogude sees,
oh tule mu juurde sa mees! :,:
Sind ootavad teenijad all
veetemplis, kus särab kristall :
:,: seal kullast ja hõbedast puud,
seal annan ma, noormes, sul suud!" :,:
Seal unustas unistav mees :
suur voli vist voogude sees --
:,: küll ilmas on häda ja piin,
vee vilus, oh lõbus on siin! :,:
"Ma tulen, ma tulen, oh neid!
Mu õnnelik, õnnelik leid,
:,: kes südame nooreks mul teeb,
sest vesigi kohab ja keeb." :,:
Neid tõmbas ta kaenlasse sealt
ja kadus veevoogude pealt.
:,: Veel lainetes näha on ring,
kus kadus see õnnetu hing! :,: