Elas kord talumees künka peal

Elas kord talumees künka peal,
Võibolla täna tema elab veel seal.
Kord vana Kurat tema juurde astus,
Müts oli peas ja käed olid taskus.
Küsis: "Kui palju on rahvast sinul siin?
Ühe siit endaga kaasa ma viin."
"Ära sina poega mult ära võta,
Tema koidust koiduni tööd teha müttab."
"Siis võtan eide sinult kaasa ma,
Panen pojad teda põrgus praadima."
Kurat oli üsna õnnelik,
Sest eit oli päris ümarik.
Varsti aga tema puhkama pidi,
Istus kännule ja pühkis higi.
Kui siis põrgusse jõudis ta,
Käskis poistel lõke süüdata.
Eit aga ahjuroobi võttis,
Poistel naha kuumaks küttis.
Kellelt tema ära oli tõmmanud saba,
Kellel oli paigast ära kõhunaba.
Kuradi pojad siis tihkusid nuttu:
"Isa, vii see nõid ära ruttu!"
hommikul, kui päike tõusis,
Kurat jälle tallu jõudis.
"Võta oma eit, teda pole minul vaja!
Pööras see nõid pahempidi minu maja.
Küll olen eluaeg Kuradiks ma,
Aga põrgut sain tunda sinu eidega."
Küll need naised on kavalad,
Nemad põrgustki välja tulevad.