Marina

Marina, Marina, Marina,
Sa päikese endaga tood.
Marina, Marina, Marina,
Kuid valgus ka varjusid loob.

Kui sind koju saadan
Iga kord ma loodan,
Ühtainsat sõna ootan,
Mis jäädavalt seoks meid.
Aga näib, et sulle
Meeldib vaba olla.
Miks muidu vastad mulle
Sa ikka: ei, ei, ei!

Kas tõesti te ei tunne veel Marinat,
Ei teagi, kuidas ta mu südant piinab?
Kõik näevad und, kuid mul on uni läinud –
Marinast ma mõtlema pean.

Ta juuksed on nii säravad ja pruunid,
Kui soe ja sume suveõhtu juunis
Ja kui ta mulle korraks otsa vaatab,
On selleks korraks tuju jälle hea.

Marina, Marina, Marina,
Sa päikese endaga tood.
Marina, Marina, Marina,
Kuid valgus ka varjusid loob