Maid ja rahvaid maha jättes

Maid ja rahvaid maha jättes
Rõõmsalt kodu poole tõttes.

Tee peal tahtis pätt mind tappa,
Õnneks jõudsin kõrtsituppa.

Kõrtsitoas oli õhk nii kibe,
Õllest viinast põrand libe.

Otsiti seal kõnemehi,
Kellest kõrts ka polnud tühi.

Saadi kätte koolipapa,
Tassiti ta rahva ette.

Räägiti seal vanast ajast,
Ja ka meie lunastajast.

Ukse vahelt paistis pilu
Kõrvaltoas oli nääriilu.

Mehed jooksid, habe ormis,
Näärikuuse peale tormi.

Oh sa, õnnistaja, hoia,
:,: Kes sai kooki, kes sai saia, :,:
Kes sai väikse prääniku.

Talvea’al on välku vähe,
Anna kuradile pähe.