Maailm see üks tühi mudel

Maailm see üks tühi mudel,
Mis ajaratas ümber a’ab.
Mu meeles seisab õllepudel,
Kust ikka värsket jõudu saab.
Kes õlut joob, teeb vähem pattu
Ja alati tal rõõmus meel.
Ei tema kiusatusse satu,
Vaid rõõmsalt laulab tema keel

Kõik teadus, tarkus, ilmakära,
Sel ainult õige väärtus siis,
Kui jood üks pudel õlut ära
Ja selle peale väike viin.
Kurb kohe järel jätab nutu,
Mis kare elu kaasa toond
Ja sõpre seltsis ta siis ruttu
Küll rõõmsasti ka laulu lööb.

See raharikkus tühi puru,
Mis koi ja rooste ära sööb.
See targast’ teeb, kes selle puru
Siin sõpre ringis maha joob.
Sest noorus, arm, see kaob ruttu,
Kui lennates meist mööda läeb.
Ja selle rõõmsa elu tõttu
Hää mälestus tast järel jääb.

Oo, igavesti, igavesti
Jää meile elusaatjaks sa —
Et suudaksime hiljukesti
Me sammu’ läbi elura’a.
Et meid ei kiusaks kuri saatus,
Ei auahnus, naise silm,
Sest naine tühi mõttepettus
Ja ainult viinas tõeilm!