Leib jahtub

Akna all must metsaäär.
Akna peal koltub kuväär.
Mida on maailmas uut?
Kiirus, vaid kiirus, ei muud.
Lapsed taas tulla ei saa –
lühike aeg, pikk on maa.
Kummutil pildid reas,
õlelill nende seas,
kuldjuuksed peas.

Valgel laual rätiku all palav leib.
Madal on uksepiit,
lapsed on läinud siit.
Leib jahtub, oodates neid.
Kõrge taevas, madalad,
suitsunud laed ...
Trepil on valget lund,
puud on täis karget und.
Ootamist tiksumas aeg.

Aknad täis lillelist jääd:
mis sa sealt vaatad või näed!
Tulema keegi kord peab,
kui ta veel teed siia teab ...
Linnas on siledaid teid –
on seal ka magusam leib?
Kuidas seal endaks saad?
Juured on sul kesk maad,
memm ja su taat, memm ja su taat...