Kuusteist kannu

Ei otse koju läe kui käes on palgapäev,
Vaid sätin sammud linna poole.
Ei huvita mind ükski kauplus linna peal,
Ei pööra pilke naistesoole.

16 kannu, mis annab mulle rammu,
16 kannu ja kandikutel juust.
16 kannu, mis toidab minu sammu,
ja lauad, mis tammepuust.

On seismas tänaval üks lärmav järjekord.
Sean sammud vastumeelselt sappa.
Kuid paljud sisenejad sees on juba oln’d,
Neil pole vaja laudu katta.

On antud istekoht mul seinapoolses reas,
Kus letilt vôluv pilk mind saatmas.
Teen suitsu, teise juba kelner seisab seal,
"Kui palju?" küsib, mina vastan.

On möödund tundi kolm vôi kurat seda teab.
Kôik seltskond liitund ühtseks pereks.
Käib laul, sest ôllekas on kôigil tuju hea
Ja ôllenaps on juba veres.

Nüüd, kallis ôllesôber, seda meeles pea,
Ei maksa mujale sul minna.
Vaid "Humalasse", sest on kôige parem seal,
Las esteedid resto minna.