Korsaarilugu

Muusika:

M. Põldsepp

Sõnad:

A. Barkalaja

Ma seilanud ringi nii mõnelgi merel
ja elanud aegu nii halbu kui häid
Nii mõnigi kord pannud voolama vere
ja röövinud kulda ja päid.
Mu ees värisenud on keisrid ja tsaarid
ja kuningaid karjana pagend mu eest
Ei miski saand häirida viimset korsaari,
nii kaua kui üht aaret,
nii kaua kui aaret, sai nägema mees.
Nii kaua kui aaret sai nägema mees.

Refr.
Su juustekuld südamerahu ei anna,
ei puhkust saa leegitsev rind.
Vaid igatsen sellest, kuis kätel sind kannan.
Ka surm pole sinu eest soolane hind.

Kui võidukast madinast tõime kord noosi
ja sadama kai ääres peatus me laev.
Siis otsemaid kõrtsu me võtsime koosi,
et väärikalt saaks makstud me vaev.
Kui kõrtsuteel vastu mul jalutas neiu,
kel päikse käes särasid juuksed kui kuld.
Ei saanud ma aru mismoodi see juhtus,
ta rinnus mul õhutas, rinnus mul õhutas südametuld.

Refr. Su juustekuld südamerahu ei anna...

Ma harjunud kombel tal suud tahtsin anda
ja minema viia, kus seisis me laev.
Kuid kaaslased lasid mind ära sealt kanda,
ei aidanud sõim ega raev.
Kui lõpuks ma kajutist vallale pääsin,
uus lahing ja tulemöll ümber mul käis.
Kui vihane kurat ma sekka seal läksin,
kui tühi ja kauge,
kui tühi ja kauge see kõik mulle näis.

Refr. Su juustekuld südamerahu ei anna...

Ma seilanud ringi nii mõnelgi merel
ja elanud aegu nii halbu kui häid
Nii mõnigi kord pannud voolama vere
ja röövinud kulda ja päid.
Mu ees värisenud on keisrid ja tsaarid
ja kuningaid karjana pagend mu eest
Kuid enam ma tõmmet sel elul ei tunne,
kõik sära minu silmis on kaodanud kuld.
On mered täis vett küll, kuid sellest ei piisa,
et kustutada,
et kustutada mu südametuld,
et kustutada mu südametuld.