Kihnu laul

Kui ärkab kevade üle maa, viib jääkatte merelt minema.
Siis Kihnu ranna rahvas ka rannas räimi püüdemas.
Eemalt kuuldakse hüidija häält,
noota veetakse mere peal.
Aerud need naksuvad, paadid need kõiguvad.
Soovid sõudejal südametes liiguvad.

Refr. Looja, võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda.
Looja, võta õnne anda, hoia Kihnu mereranda.

Kui tuleb õnnistatud suvike ja põldudel valminud viljake.
Siis Kihnu ranna rahvas ka heinamaal ja põllu peal.
Higipisarad palgede pääl, töö ja vaev neil kõikidel seal.
Mitmed rändavad tormis ja tuules,
eemal, kaugemal kodude juurest.

Refr. Looja, võta õnne anda ...

Kui tuleb sügisene vilu ja märg,
ja lõppenud väliste tööde järg.
Siis Kihnu ranna rahvas ka suisest vaevast puhkamas.
Eemalt tõttavad tagasi, kes rändavad kaugemaid radasi.
Lootes ootab emakene poega, lootes ootab neiukene peiukest.

Refr. Looja, võta õnne anda ...

Kui tuleb tali toob lund ja jääd.
Kui palkka randa sõudmassa näed.
Siis kompassi noolõ järele üks laev seal sõidab merele.
Ankrusi, ketta seatakse, hulga inimesi veetakse.
"Hurra!" rahvad hüüavad ja reedrite südamed rõõmustavad.

Refr. Looja, võta õnne anda ...