Juba kaks-pool aastat ratsas

Juba kaks-pool aastat ratsas
Maalt maale Parzival,
Tee otse, mustal mullal,
Muld kõrbend jalge all.

Nii oma teed läks ratsa,
Oh päev, kuu, tähed need!
Et jõuda Jumalani
Nöörsirgelt pidas teed.

Kui vaenlane ees vastas,
Ta mõtles vaid: nii-nii,
Töö tegi mõõk, teed jätkas,
Ei vaadand tagasi.

Ja kõik, kes teda nägid -
Oo surm, külm valgus sa! -
Nii sõitmas teed ja naermas,
Ei seda unusta.