Coetus 1952/1953

vil! Enn Anderson

Sünd. 23.02.1931 Tallinn
Surn. 02.11.2020 Stockholm, Rootsi

Haridustee:
MSc. insener, Stockholmi Tehnikaülikool, 1956

Sündisin Tallinnas vil! Leo Andersoni pojana. Põgenesin koos vanematega Rootsi 13 aasta vanuses. Käinud rootsikeelsetes koolides ja lõpetanud Kuningliku Tehnikaülikooli. Töötanud veejõu alal 10 aastat osalt Stockholmis elades ja osalt ehitusplatsidel Rootsis. Olnud Stockckholmi uue veevärgi peakonstruktor ja kontrollant. Asunud Norrasse 1976 ja töötanud veejõu alal projektidega Norras, mujal Euroopas, Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas. Siirdunud tagasi Stockholmi pärast pensionile minekut.

Dets 2005

vil! Ants Hansson

Sünd. 19.05.1922 Tartu
Surn. 06.05.2009 Vancouver, Kanada

Haridustee:
Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1941. aastal
MSc. insener, Washingtoni Ülikool

vil! Raivo Hiielo

Sünd. 27.07.1915
Surn. 14.07.1999 Toronto, Kanada

Haridustee:
-

Sündinud 27. juulil 1915. a. Lõpetas 1931. a Tallinna Poeglaste Kaubanduskooli ja 1934. kolledzi. 1. septembrist 1936 kuni 15. juulini 1937 viibis Sõjakooli aspirantide patareis ja selle järel Narvas 1. suurtükiväegrupis juhtimispraktikal. 24. veebruaril 1938. a ülendatud lipnikuks. 29. augustil 1938. a võeti vastu Sv Tehnikakooli ja sõjaväe tegevteenistusse ning 1. oktoobril määrati motomehaanikaklassi.

Sv Tehnikakooli sulgemisel ülendati 5. augustist 1940. a kutseohvitseri õigustega nooremleitnandiks. Lähetati kolonel (polkovnik) Tofferi käsutusse Punaarmeesse 614. korpuse raskesuurtükiväepolku asukohaga Kosel (Kirikumõisas) ja määrati selle 3. divisjoni juhtimisrühma ülemaks. Langes Porhovi rajoonis 7. juulil 1941. a sakslaste kätte ja viibis sõjavangina Ebenrodes ja Stablackis Ida-Preisimaal.

Saabus kodumaale 1942. a märtsis ja teenis Narva-Jõesuus Piiripolitsei postiülemana ning Tallinna sadama postis. Tallinnas viibides jätkas õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis. 1944. a vabastati tervislikel põhjustel politseiteenistusest ja siirdus Deutsche Reichsbahni teenistusse. Sõja lõpus asus Thüringenis, millele järgnesid DP-laagrid Giessenis, Wiesbadenis, Frankfurtis, Hanaus ja Ludwigsburgis. Pärast kaheaastast haiglas viibimist emigreerus 1952. a Kanadasse, kus töötas Dominion Engineering Worksi tehases paberimasinate osakonnas konstruktori-joonestajana.

vil! Arnold Himma

Sünd. 28.06.1917 Vaabina v., Võrumaa
Surn. 30.08.1997 Toronto, Kanada

Haridustee:
Lõpetas Võru RHS Ühisgümnaasiumi 1937. aastal
MSc. insener, Stockholmi Tehnikaülikool

Sündinud 28. juunil 1917. a Võrumaal Vaabina vallas sepa pojana. Lõpetas Võru Ühisgümnaasiumi 1937. a. Teenis Sõjakooli 1. aspirantide kompaniis 1937.-1938. a. Võeti 29. augustil 1938. a. vastu Sõjaväe Tehnikakooli, ülendati lipnikuks (1. oktoobril 1938) ja määrati elektrotehnikaklassi.

Kooli sulgemisel ülendati nooremleitnandiks ja määrati teenima Tartusse Punaarmee sidepataljoni. Sõja puhkedes viidi väeosaga Venemaale. Porhovi juures langes sakslaste kätte. Viibis Ebenrode ja Stablacki sõjavangilaagris Ida-Preisimaal. 1941. a detsembris läks ltn J. Ristikivi grupiga Repneri sõjavangilaagrisse ja töötas Herman Göring Werke tehastes Braunschweigi lähedal. 1942. a sügisel (septembris) saabus tänu kpt K. Vildmale kodumaale (viimase abil asendati nad volgasakslastega). Kodumaale jõudnud, jätkas õpinguid Tallinna Tehnikaülikooli elektriosakonnas kuni 1944. a ohvitseride mobilisatsioonini. Oli Viljandis asunud tagavararügemendi (ülemad kol A. Tomander ja mjr A. Vask) sideõppekompanii ülem.

Pärast lahinguid Emajõe joonel siirdus Kihnu saarele eesmärgiga paadiga Gotlandile jõuda. Torm viis ta Ahvenamaa kaudu Rootsi Öregrundi. Töötas L. M. Ericssoni juures ja lõpetas samal ajal Stockholmi Kuningliku Tehnikaülikooli. 1953. a asus Kanadasse ja töötas 21 aastat Westinghousi uurimislaboratooriumis kuni selle sulgemiseni. Oli Ida-Kanadas British Columbia Hydro teenistuses, kus pidas inspektori ametit. Abielust sündis kolm last. Elas Ontarios Hamiltonis.

E.E.L.K. Hamiltoni Esimene Kogudus (Kanada), nõukogu liige
Eesti Ohvitseride Kogu Kanadas
Eesti Skautide Malev Kanadas, staabi liige
Eesti Skautide Malev Kanadas. Hamiltoni Kotka lipkond, vanem (ligi 40 aastat)
Hamiltoni Eesti Pensionäride Klubi (Kanada)
Hamiltoni Eesti Selts (Kanada)
Hamiltoni Eesti Skaudisõprade Selts (Kanada), asutajaliige; esimees
Hamiltoni Eesti Võitlejate Ühing (Kanada)
Skautmaster
Põhjatäht. II järk

vil! Handu Kari

Muud nimed: Herbert

Sünd. 07.08.1905 Võhmuta v., Järvamaa
Surn. 16.04.1977 Florida, USA

Haridustee:
Lõpetas Paide Ühisgümnaasiumi 1925. aastal
LL.B. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1942

1928 lõpetas Sõjakooli, lipnik,
1938 nooremleitnant.
1930ndatel Põltsamaa politseijaoskonna komissar.
II ms Saksa armees
1944 Saksamaale
1949 USAsse

auvil! Heldur Erik Meema

Sünd. 16.04.1923 Võru
Surn. 24.07.2019 Oakville, Kanada

Auvilistlaseks valitud 08.05.2004. aastal
Haridustee:
Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1941. aastal
lic. arstiteadus, Karolinska Instituut (Stockholm), 1950
dipl. radioloogia, Toronto Ülikool, 1955

HELDUR ERIK MEEMA M.D. April 16, 1923 - July 24, 2019
With great sadness, the family of Heldur announce his passing at the age of 96. He was a loving and caring husband to his wife of 62 years, Silvia, now deceased.
He will be greatly missed by his three children, Ann (Aivo), Karl, and Kersti (John); his seven grandchildren, Paul-Erik, Jüri, Leila, and Ryan, Kyle, Tyler, Bryant (their mother, Stephanie); and remembered affectionately by friends and relatives in Canada, Estonia, Switzerland and Sweden.


Born in Vöru, Estonia, Heldur started his medical, studies at the University of Tartu, Estonia, during the Second World War, continuing studies with Silvia, who he married in 1946, at the Karolinska Institute in Stockholm, Sweden, and graduating in 1950. They settled in Toronto in 1952 where he became a radiologist at the Toronto Western Hospital until 1995. As a researcher and Professor Emeritus in the Faculty of Medicine at the University of Toronto, Heldur, in collaboration with his wife, Dr. Silvia Meema, studied metabolic and endocrine diseases, including various forms of osteoporosis and chronic renal diseases. His first published paper in Canada in 1961 received The Certificate of Merit by the Canadian Association of Radiologists as "The Best and Most Original Paper of the Year." He was the principle author or co-author of 124 peer reviewed scientific publications and was internationally recognized for his work in this area. For several years he was one of the directors of the Tartu College Foundation as well as an active member, and then Honorary Member, of the Estonian Fraternity "Korp! Fraternitas Estica" since 1952.

Although we fondly remember him spending nights in his study doing his research and working on publications, he had a passion for classical music, opera and jazz, tennis, reading, watching hockey, baseball, and football (but only Toronto teams) and spending time at the family cottage in Jöekääru.

Many thanks for the excellent, devoted care at Wyndham Manor Nursing home in Oakville for the last 6 years of his life. Special thanks to Josie Germano for dedicated physiotherapy care. Thanks also to the wonderful staff at Oakville Trafalgar Memorial Hospital during his last moments.

A funeral service will be held at 1:00 p.m. on Wednesday, July 31, at Mount Pleasant Funeral Centre, 375 Mount Pleasant Road. In lieu of flowers, donations to The National Estonian Foundation of Canada would be greatly appreciated by the family.


Globe and Mail, 2019-07-27


1942-1944, Tartu Ülikool, arstiteadus
1945-1950* Karolinska Institutet, Rootsi, med.lic.
1952 Kanadasse
1952-1955 spetsialiseerus röntgenoloogiale
1955-1973 röntgenoloog Toronto "Western Hospitalis"
1956-1962 Toronto Ülikooli radioloogiaosakonna clinical teacher
1962 teadur
1968 assistant professor
1978 assoc professor
1980 diagnostilise röntgenoloogia professor
1991 professor emeritus
Töid vananemise ja ainevahetushaigustega kaasnevatest skeletimuutustest

vil! Karl Müllerbeck

Sünd. 16.12.1921
Surn. 07.04.2003 Toronto, Kanada

Haridustee:
insener (eng)

vil! Raimund Pahapill

Sünd. 03.08.1930 Võhma k., Saaremaa
Surn. 20.11.2020 Toronto, Kanada

Haridustee:
MD. arstiteadus, Toronto Ülikool, 1955

vil! Endel Pärt

Sünd. 15.07.1919 Tallinn
Surn. 19.06.1991 Gävle, Rootsi

Haridustee:
Lõpetas Tallinna 2. Poeglaste Kommertsgümnaasiumi 1941. aastal
dipl. arstiteadus, Uppsala Ülikool, 1953

auvil! Valdek Raiend

Sünd. 13.06.1922 Mäetaguse, Virumaa
Surn. 07.12.2005 Toronto, Kanada

Auvilistlaseks valitud 07.05.2005. aastal
Haridustee:
Lõpetas Jõhvi Gümnaasiumi 1939. aastal
BSc. maamõõtmine, Tallinna Tehnikaülikool, 1942
BSc. insener, Toronto Ülikool, 1966

Sündis 13. juunil 1922. a. Mäetaguse vallas Virumaal. Lõpetas Jõhvi keskkooli ja toimis aktiivse noorkotkana Viru malevas. 1942. a. lõpetas ta Tallinna Tehnikumi maamõõdu osakonna. 1944-1945 teenis Saksa sõjaväes Eesti diviisis. Valdeku sõjatee lõppes 1945. a. kevadel Saksamaal ameeriklaste ja inglaste sõjavangilaagris. Pärast vabanemist elas edasi Saksamaal, siis juba sõjapõgenikelaagris. 1946 abiellus ta Meerbeckis Heljo Morgeniga. 1947 siirdus koos abikaasaga Inglismaale ja 1950 edasi paremate võimaluste otsingul Kanadasse.

1959. a. omandas Valdek Raiend esimese eestlasena Ontarios vannutatud maamõõtja kutse ning asus tööle geodeedina muuhulgas ka Arktikas ja Peruus. 1966. a. lõpetas ta Toronto ülikooli tsiviilinsenerina ja valiti õppejõuks Ryersoni polütehnilisse ülikooli (Ryerson Polytechnic University). Aastail 1977-1987 toimis Valdek Raiend sama ülikooli korralise professorina, aastast 2001 oli ta emeriitprofessor. Korduvatel visiitidel kodumaale on professor Raiend pidanud loenguid ülikoolides Tallinnas ja Tartus, avaldanud kirjutisi ning aidanud oluliselt kaasa Eesti Geodeetide Ühingu arendamisele.

Professor Raiend on juhtivalt toiminud paljudes Välis-Eesti organisatsioonides. 1996-2003 oli ta ajakirja "Eesti Kirik" tegevtoimetaja. 1968-1977 kuulus Valdek Raiend Eestlaste Kesknõukogu Kanadas juhatusse ning oli Balti Liidu Kanadas abiesimees. Ta oli 1972 ja 1984. a. ESTO päevade üks peakorraldajaid.

Sõjaveteranina ja sõjaajaloolasena on professor Raiend 1953. aastast toiminud Toronto Eesti Võitlejate Ühingus. 1960-1986 kuulus ta Kanada Eesti Võitlejate Ühingute Liidu juhatusse ja seejärel revisjonikomisjoni. Kuni likvideerumiseni 2004. a. volitas Inglismaa sõjameeste koondis Valdek Raiendit esindajaks Ülemaailmses Eesti Vabadusvõitlejate Keskuses. 1991. aastast on professor Raiend Eesti Keskarhiivi Kanadas sõjaveteranide sektsiooni juhataja. Ta oli ka ajalehe "Võitleja" toimetusliige. 1990 valiti Valdek Raiend Eesti Geodeetide Ühingu välisliikmeks ning 1992 astus ta Eesti Akadeemilisse Sõjaajaloo Seltsi liikmeks.

Professor Raiendi üks olulisi teeneid on "Eduard Uduste Mälestusfondi" juhtimine. Fondi asutas Eesti Vabadussõja veteran ja politseiametnik Eduard Uduste 1992. a. Pärast asutaja surma 8. oktoobril 1993 korraldas Valdek Raiend fondi asutaja ja Eesti riigi volitusel 90000 dollari suuruse summa kasutamist Vabadussõja veteranide toetamiseks kodumaal. Kuna Eduard Uduste osales Võnnu lahingus, läks 10000 krooni suurune annetus ka Võnnu (Cesise) vabadusesamba taastamiseks.

Eesti Vabariik autasustas Valdek Raiendit 04.02.2002 Kotkaristi IV klassi autasuga (sõjaliste teenetega vabadusvõitleja). Tal on ka Kaitseministeeriumi Teeneterist 1998. aastast ja hulgaliselt Välis-Eesti autasusid.

Vähesed teavad, kui palju Valdek Raiend tegi oma sünnimaa heaks. Ta külastas korduvalt Eestit ja sealt naastes oli tal ikka öelda midagi positiivset kodumaa kohta.

Jõhvi Mihkli Koguduse õpetaja Peeter Kaldur ütleb tema kohta ajalehes Põhjarannik (9.07.2005): „Kuigi elu viis Valdek Raiendi läände elama, on ta süda jätkuvalt Jõhvis. /.../Ja kuna tal ühed juured on Jõhvis ja teised Iisakus, siis on tal ka Iisakuga head suhted ...“. Peamiselt tänu tema annetustele tehti Iisaku kirikule vitraažid, seati Jõhvi kirikus töökorda kaks orelit ja ta toetas ka kindral Tõnissoni monumendi püstitamist.

28. juuni Tartu Postimees kirjutas, et Valdek Raiend andis Eesti Spordimuuseumile üle Montreali olümpia hõberahad ja ühed kõige haruldasemad filmikaadrid sellest, kuidas 1976. a. Montreali olümpiastaadionil Enn Selliku 5000 m jooksu ajal lehvisid sinimustvalged lipud. Ja sinimustvalge saatus oli Valdeku jaoks alati erilise tähtsusega. Ta on meie lipu ajalugu uurinud ja selle kohta essee kirjutanud, mis ilmus Eesti Kirikus # 3, 2001.

vil! Alfons Vilhelm Robert Rebane

Sünd. 24.06.1908 Valga
Surn. 08.03.1976 Augsburg, Saksamaa

Haridustee:
Lõpetas Narva 2. Vene Gümnaasiumi 1926. aastal

Autasud:

Kaitseliidu II klassi Valgerist
Aizsargs´i (Läti Kaitseliidu) Teeneterist
1945 Ritterkreutz des Eisernen Kreuzes mit Eichenlaub (Raudristi Rüütlirist tammelehtedega)
1944 Ritterkreutz des Eisernen Kreutzes (Raudristi Rüütlirist)
1939 Eisernes Kreutz I Klasse (I klassi Raudrist)
1939 Eisernes Kreutz II Klasse (II klassi Raudrist Infanterie-Sturmabzeichen in Silber (hõbedane Jalaväe Rünnakumärk)
Nahkampfspange I Stufe (Bronze) (I astme Lähivõitluspannal - pronks)
Medaille "Winterschlach im Osten 1941/42" (Talvelahingud idas 1941/42 ehk Idamedal)

Auastmed:

Nooremleitnant -1929
Leitnant - 24.02.1933
Oberleutnant - 09.1941
Hauptmann - 01.01.1942
Major / SS-Sturmbannführer - 06.1943
SS-Obersturmbannführer - 1.08.1944
SS-Standartenführer - 03.1945
standartenführer Alfons Rebane

Eluloost

Alfons Vilhelm Robert Rebane (tuntud, kui Alfons Rebane) sündis Valgas 24. juunil 1908. a klaverivalmistaja esimese lapsena. Tema vanaema oli lätlane. 1911. a suri tema ema, Helene, tuberkuloosi. Seejärel abiellus isa ema õe, Olgaga. Alfons alustas kooliteed Valgas, kuid 1920. a kolis perekond Narva, kus Alfons asus õppima Narva Vene Gümnaasiumi. Legendid räägivad, et juba siis oli ta armastanud väga omatehtud sõduritega sõjamänge mängida. Alfons lõpetas gümnaasiumi 1926. a ja asus sama aasta septembrist õppima Sõjakooli.

1929. a lõpetas Rebane Sõjakooli I järgu diplomiga jalaväe erialal ja ülendati nooremleitnandiks. Esimeseks teenistuskohaks sai Soomusrongirügement Tapal. 1931. a abiellus Rebane Agnia Soometsaga, kellega tal sündis ainuke laps Tiiu, kes aga suri varakult. 1933. a ülendati Rebane leitnandiks. 1935. a viidi ltn Rebane üle Kaitseliidu Sakala Malevasse instruktoriks. Tema elukohaks sai Antsla. Siin oli tema peamisi ülesandeid laskealase tegevuse ja võistluste korraldamine. Ka ta ise oli eeskujulik laskur. 1937. a avati ltn Rebase eestvedamisel Viljandis lasketiir. Kaitseliidus teenis Rebane välja ka oma esimesed aumärgid. 1939. a sügisel viidi ta üle KL Lääne Malevasse Lihula komandandiks, kus tema ülesandeks sai suhtlemine ja side pidamine Eestisse saadetud Punaarmee üksustega. Teenistuse kõrvalt andis Rebane ka Lihula Reaalkoolis riigikaitseõpetust. Peale Kaitseliidu likvideerimist 1940. a juunis, viidi ltn Rebane 1. augustist 1940 üle Tallinnasse Auto-Tankirügementi kergetankirühma ülemaks. 25. oktoobril saadeti ta erru. Seejärel töötas Rebane Lasnamäel ehitustöölisena kuni 1941. a maini, mil läks Virumaale metsavennaks. Paar kuud hiljem alanud Suvesõjas sai ta üheks metsavendade juhiks Kavastu partisanide laagris. Juuli lõpul organiseeris Rebane Loobu metsavaheteel Punaarmee kolonnile eduka varitsuse.

Peale Virumaa vallutamist sakslaste poolt 1941. a suve lõpuks, sai Alfons Rebane 11. augustil kohapeal formeeritava Virumaa Omakaitse ülemaks. Juba 1. septebril astus ta aga Saksa Armee teenistusse. Ta määrati Rakveres formeeritava Sicherungsgruppe 184 15. kompanii ülemaks. Ilmselt omistati talle ka Saksa auaste Oberleutnant. Talveks viidi kompanii Gatshina´sse, kus teostati väljaõpet. Seejärel oli suusakompaniiks saanud kompanii võitluses partisanidega eri teenistuskohtades Põhjarinde tagalas. Pepino´s või Kertsevo´s oli üksusel partisanidega ka suuremaid kokkupõrkeid. 01.01.1942 ülendati Rebane Hauptmanniks. Talvel suunati Rebane oma kompaniiga aga Volhovi rindele venelaste rünnakut riivistama, mis ka õnnestus. Seoses sekeldustega sakslastega formeeriti 6 Eesti julgestusüksust ümber 3-ks idapataljoniks. 1942. a suvel määrati Rebane Idapataljonide staabi sideohvitseriks. Augusti lõpul 1942 määrati ta 658. idapataljoni ülemaks. Veebruaris 1943 viidi pataljon Volhovi rindele. Märtsis osales ta oma pataljoniga Punaarmee suurrünnaku nurjamises. Juunis 1943 ülendati Rebane majoriks. 1944. a jaanuaris alanud Punaarmee eduka suurpealetungi ajal jätsid sakslased tema pataljoni Volhovi-Novgorodi piirkonnas taandumist katma. Hoolimata lahingute raskusest õnnestus Rebasel tekitada eriti Surkovos ja Vaskovos vaenlasele suuri kaotusi, päästa palju Saksa väeosi ümberpiiramisest ja tuua ka oma pataljon lahingutest välja. Nende lahingute eest autasustati teda esimese eestlasena Raudristi Rüütliristiga.

Peale raskeid lahinguid Venemaal, toodi pataljon Eestisse ja liideti vastu isikkoosseisu tahtmist formeeritava 20. Eesti SS-vabatahtlike diviisiga. Märtsi algul osales Rebane veel oma pataljoniga võitlustes Krivasoos, kust murdis välja piiramisrõngast. Ta ise komandeeriti märtsis piirikaitserügementide taktikaliseks nõuandjaks, mais aga määrati õppebrigaadi "Nord" Eesti ohvitseride kooli juurde.

Juunikuus 1944 sai Rebasest 47. SS-vabatahtlike rügemendi 2. pataljoni ülem. Pataljoniga taandus ta üsna edukalt Narva jõelt Tannenbergi liinile Sinimägedes. Suve lõpul suunati Rebane koos pataljoni ja formeeritud omanimelise võitlusgrupiga Lõuna-Eestisse. Punaarmee rünnaku tulemusena septembris jäi Rebane koos oma võitlusgrupiga Emajõe ääres piiramisrõngasse, kuid suutis sellest välja murda. 24. septembril ületas ta oma järele jäänud meestega Eesti-Läti piiri. Edasi koondati alles jäänud Eesti ükused Ülem-Sileesiasse Neuhammer´isse, kus Rebane määrati 46. relvagrenaderide SS-rügemendi ülemaks. Vahepeal ülendati ta ka SS-Obersturmbannführeriks. Jaanuaris suunati Eesti diviis rindele Oppelni alla. Märtsiks oli kogu kohapealne Saksa korpus jäänud piiramisrõngasse. Diviisil õnnestus piiramisrõngast välja murda. Väljamurdmise käigus sai surma aga diviisiülem brigf Augsberger, keda Rebane lühiajaliselt asendas. Peale piiramisrõngast väljatulekut pidi ta aga uuesti piiramisrõnga sisse tagasi minema, et tuua välja sinna sisse jäänud korpuse juhtkond, mis ka õnnestus. Selle eest esitas korpuse ülem kindral Koch-Erlach ostuf Rebase tammelehtedega Rüütliristi saamiseks. Märtsis ülendati ta SS-Standartenführeriks. Peale lahinguid koondati diviis Balkenheim´i täiendamisele. Aprillis oldi jälle rindel - Schönau rajoonis. 9. mail autasustati Rebast Raudristi Rüütlirisrtiga tammelehtedega. Peale sõja lõppu õnnestus staf Rebasel jõuda lääneliitlasteni ja end vangi anda. Läände oli õnnestunud jõuda ka tema perekonnal.

1947. a asus Rebane Saksamaalt Inglismaale, kus astus Briti luure teenistusse. Ta üritas toetada ja organiseerida vastupanuliikumist Eestis, kuid see ebaõnnestus, tänu KGB edukale tegevusele. Seetõttu tuli Rebasel 1960. a luuretöölt lahkuda. Ta töötas ühes tehases öövahina ja asus 1961. a ümber Saksamaale Augsburg´i, kus võeti Saksa luure teenistusse. 1965. a alustati Eesti NSV-s Rebase vastu tagaselja kriminaalasi, mis jäi avalikustamata, kuna ei suudetud tõestada mingeid sõjakuritegusid. 1975. a sai ta teada endale sõja viimasel päeval omistatud kõrgest autasust. Alfons Rebane suri Saksamaal Augsburg´is 8. märtsil 1976 kopsuvähki. Ärasaatmine toimus 12. märtsil Westfriedhof´i krematooriumis Augsburg´is. Kohal oli ka Saksamaa LV Bundeswehr´i Oberstleutnant, kes esindas kaitseminister H. Leber´it. 1999. a suvel maeti Alfons Rebane ümber Tallinna Metsakalmistule.

Iseloomujooni

Alfons Rebane oli väga austatud väejuht ja esmaklassiline strateeg. Oma sõjamehetee käigus õnnestus Rebasel läbi murda 15-st piiramisrõngast (kotist). Ta oli sõdurite seas väga lugupeetud, kuna suutis nad pea alati lahingutest välja tuua. Samal põhjusel pälvis ta ka sakslastest sõdurite austuse. Sõdurid pidasid Rebast sageli oma meheks. Tema käitumine ja ütlused sisendasid meestesse alati otsekui erilist jõudu. Sakslastega olid Rebase vahekorrad üldiselt üsna head ja ta hindas neid, kui sõjamehi. Pikka aega kandis ta vimma aga SS-i vastu, soostudes sellega lõpuks liituma ilmselt vaid tänu survele-manitsusele perekonna poolt. On teada, et ta ei pidanud lugu paberimajandusest ja muust bürokraatiast, ignoreerides sageli ülearuseina tunduvaid reegleid. Ta oli alati kainelt kaalutlev, rahulik ja julge. Hulljulgust pidas Rebane aga samaväärseks argusega. Teda peetakse üheks legendaarseimaks eestlasest väejuhiks ja parimaks eestlasest väejuhiks 2. maailmasõjas. Staf Rebane üks kahest välismaalasest, kes SS-i koosseisus teenisid välja Raudristi Rüütliristi tammelehtedega. Seda peetakse üldse kõrgeimaks sõjaliseks autasuks, mida ühele eestlasele kunagi omistatud.

vil! Uno Saag

Sünd. 21.06.1918 Tartu
Surn. 06.08.1983 Stockholm, Rootsi

Haridustee:
Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1938. aastal

Olen sündinud 21. juunil 1918. a. Tartus. Minu isa Karl-Herman Saag oli elukutselt politseiametnik. Teenis E. V. algusest peale Tartus poliitilise politsei komissarina kuni oma surmani 1935 .a.

Sain keskhariduse Tartus H. Treffneri Gümnaasiumis, mille lõpetasin 1938. a. Samal aastal astusin vabatahtlikuna Eesti sõjaväkke sundaega teenima, kust vabanesin 1940. a. suvel. 1939. a. sügissemestril astusin Tartu Ülikooli, kus tegeliku õppetööga võisin algust teha aasta hiljem peale sõjaväest vabanemist. Kuna aga poliitiline olukord oli muutunud segaseks ja ebasobivaks, siis otsustasin õpingud katkestada peale 1940. a. sügissemestri lõppu.

Teenisin enamlaste režiimi ajal Tartu Elamute Valitsuses ja hiljem Ülikooli Majandusosakonnas raamatupidajana. Sakslaste okupatsiooni ajal olin ametis Eesti julgeolekupolitseis assistendina asukohtadega Tartus, Tallinnas ja Loksal, kust 1943. a. suvel põgenesin Soome. Soomes olles võtsin vabatahtlikuna osa N. Liidu vastasest sõjast Eesti Rügemendi (I.R.200) koosseisus. Peale Soome-N. Liidu vaherahu sõlmimist siirdusin poliitilise põgenikuna Rootsi 1944. a. sügisel.

Olen kuni käesoleva ajani kasutanud selle riigi külalislahkust ja siin kanda kinnitanud. Olen Eesti Vabariigi kodanik. Sõjaväe aukraadilt reservlipnik. Olen lõpetanud Eesti Vabariigi Sõjakooli aspirantide klassi Tondil. Olen abielus, kaks last.

Oma igapäevast leiba teenin praegu kindlustusseltsi ametnikuna, püüdes vaba aega kasutada hariduse täiendamiseks humanitaaralal üliõpilasena Stockholmi Ülikoolis.

Stockholmis 28.02.1953

vil! Endel Stafenau

Sünd. 25.03.1922
Surn. 29.04.1966 USA

Haridustee:
informaatika

vil! Viktor Virak

Sünd. 22.08.1924 Narva
Surn. 22.05.2015 Toronto, Kanada

Haridustee:
Lõpetas Tallinna 9. keskkooli
BA. arhitektuur, McGill University (Montreal), 1957
MA. arhitektuur, McGill University (Montreal), 1963