Coetus 1948/1949
vil! Endel Balder
Sünd. 28.04.1919 Kadrina, Virumaa
Surn. 03.06.2011 Stockholm, Rootsi
Haridustee:
Lõpetas Tallinna Poeglaste Kommertsgümnaasiumi 1938. aastal
majandus, Stockholmi Ülikool
1938-1939 Eesti Vabariigi Sõjakool. Lõpetas suurtükiväeohvitseri aspirantide klassi.
II ms Saksa armees. Untersturmführer, 20. relva-ss vabatahtlike kahurväerügemendi III üksuse 7. patarei tulejuht (kuni 08.1944)
1944 Rootsi
1947-1970 Siemens-Elema AB majandusjuhataja
1970-1983 Misomex AB majandusdirektor
1983 pensionile
vil! Harry Vilhelm Eichhorn
Sünd. 31.10.1923 Järvakandi v., Harjumaa
Surn. 30.05.1990 Sollentuna, Rootsi
Haridustee:
Lõpetas Tallinna Inglise Kolledži 1942. aastal
arhitektuur, Stockholmi Tehnikaülikool, 1963
Karlsruhe Tehnikaülikool (Saksamaa), arhitektuur
1943-1944 Tallinna Tehnikaülikool (Eesti)
1944 põgenes Rootsi
1961-1963 Kungliga Tekniska Högskolan (KTH, Stockholm, Rootsi), linnaehitus
1950-1963 Svenska Riksbyggens Arkitektkontor, arhitekt
Õpinguajal töötas osalise koormusega
1963-1966 Plan- och projekteringsbyran AB, arhitekt
1967-1972 Plankonsult AB, arhitekt
1972-1977 K-konsult, arhitekt
1977-1988 Habo kommuun, Uppsala lään, Rootsi, linnaarhitekt
1977- ka oma ettevõte
ESTO (Ülemaailmsed Eesti Päevad), juhatuse liige ESTO 80
Fastighetsnämnden (Rootsi), Kunstikomisjonis
Medborgarskola (Rootsi), juhatuse liige
Rootsi Eestlaste Esindus
Sollentuna moderaatide erakond. Kultuurikomisjon (Rootsi), grupijuht
vil! Elmar Hermann
Sünd. 30.11.1919 Ropka v., Tartumaa
Surn. 06.12.2013 Toronto, Kanada
Haridustee:
Lõpetas Tartu Kommertskooli 1941. aastal
Elmar Hermannile järelhüüd õp. vil! Kalle Kadakalt:
24 Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saate!
25 Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut.
26 Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes,
27 vaid ma löön oma ihu ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks äärituks.
1 Ko.9. 24 -27
Head leinajad!
Valisin need read kaasvilistlasele Elmar Hermannile peale kohtumist tema lähedaste Laine, Leili- ja Silviaga, kui olime rõõmus ja tänus Elmari eluteele pilku tagasi heitnud.
Arvatakse, et need read kirjutas Püha Paul olümpia mängude eelses Vanas Kreekas Isthmose mängude ajal esimesel Kristuse järgsel sajandil. Kristalselegi pole võõrad mõisted võitlus, võistlus, konkurents, sportlik vaim. Küll mõtleb Paulus siin võitlust iseendaga, enese allutamisega, vaimse küpsuse igavese elu nimel. Ometigi peegeldub siin kirjutaja sümpaatia inimestele, kes end arendavad igatsetud tulemuse nimel, selleks et pälvida igavesi aegumatuid väärtusi. Elu kui võistlus, elu kui võitlus, inimese vaimse mina konkurents oma lihaliku minaga, vabaduse ja rahu igavese elunimel.
Täna oleme koos tunnistajaks, et Elmar Hermanni maine võitlus on otsa saanud. Elu jooks on lõppenud ja nüüd talle on valmis pandud igavese elu õiguse võidupärg. Heitkem siis koos pilk tagasi Elmar Hermanni eluvõitlusele.
Elmar Hermann sündis 30. novembril 1919. aastal Tartu ligidal Laegasküla talu Jaani ja Vilhelmine Mathilde neljalapselise pere kolmanda lapsena. Elmaril oli kolm õde – Leida, Olga ja Endla.
Tartu linna piiril Ropkal asuv Laegasküla sünnitalu on tänaseni alles. Ja kuigi seal ei ela enam Hermannid, vaid üks teine eesti pere, on ajamuutustele vaamata jäänud miski tänaseni püsima : see sügavas südamesopis peidus olev sõnul seletamatu “miski” -- Kodutunne -- mis on trotsinud karmide aja pööristuulte räsimist.
Ka täna kasvavad Hermannite sünnitalu juures kuused. Täpselt nõndasamuti kui Elmari lapsepõlvemaal. Täna, jõuluootuste ajal, kõrguvad need toonased jõulukuuse mõõtu kuused, majesteetliku uhkusega mõõtmatusse taeva avarusse. Justkui vastuseta küsimusena püsib nende isa Jaani poolt istutatud kuuskede vahelüks tühi koht tänaseni. Aga see pole mitte alati nõnda olnud. Vastus on see tühi koht meenutab ja jääb meenutama Elmarit –
Jõulud olnud ukse ees ja isa Jaan öelnud Elmarile, mine metsa ja too kuusk. Kas olnud liiga kõva pakane? Igal juhul Elmar metsa ei läinud, vaid võtnud hoopiski ühe maja umber kasvanud kuuskedest jõulukuuseks. Nii tekkinud üks tühikoht talu ümber kasvavate kuusepuude piinlikult sirgesse ritta. Kui kellelgi tekib huvi arvutiga googeldada siis, torkab see surfajale isegi silma. Nii on üks poisikese temp alatiseks jäädvustunud ajalukku.
Elmar oli siis juba üpris eakas mees kui ta viimast korda oma sünnimaal kodus käis. Õde Leida oli siis veel elus, hoidis teine veel Elmaril kõvasti käest kinni, justkui ei soovinukski seda lahti lasta. Ju olid siis abikaasa Laine, tütred Leili, Silvia ja tütretütred Triina Mai ja Kristigi olid seal vanaisa jõulumuinasjutuna jutustatud lapsepõlve jõulukuuskedemaal. Igal juhul tegi Elmar viimasel korral koduhoovis kettsaega puid oma esivanemate kodumetsast. Aga neid kuuski, kus tänaseni üks mälestusväärne tühikoht, ta ei puudutanud. Nii need kuused püsivad kindlana tänseni. Ja jäävadki püsima, kuigi põlvkonnad tulevad ja lennates taas läevad.
Tänases jõule ootavas Torontos, loodetavasti ka jõulueelsesTartus, kõlab kurvalt üks cantus “Emajõe pääl, kurb kaebehääl, Nutab maailm, pisarais silm…”. Ometigi pole see Emajõe laul, “Fraternitas Estica” lauluraamatust Elmari leibcantuseks. Selleks oli üks teine emajõelaul. Aga kõigest samm -haaval, järgemööda . Üks on aga kindel - kogu oma eluga igatses Elmar Tartut.
Kooliteed alustas ta Tartus. Oli hea õpilane. Arvatavasti oli õpiedukuse aluseks tema sportlashing. Just seesama sportlik elutunnetus, millest vana Piibliraamat kõneleb tema hüvastijätupäeval. Sealt Laugaskülast teiste Ropka poistega pallimängudest sai alguse Elmari spordiarmastus. Harvad polnud juhud, kui isa Jaan pidi Elmarit manitsema, sest poisi sportalshing võidutses ning ta kippus õpingute asemel alati pallimängu eelistama. Juba poisikesena astus ta IMKASSE spordiseltsi “Kalev”.
Jah, aga Elmar oligi väga hea võrk - ja korvpallur, mängides korvpalli paljude toonaste tippkorvpalluritega. Aga elus on juba kord nii seatud, et kui oled ise isa siis kutsud oma lapsi korrale. Nii oli Elmaril ka oma tütarde Leili või Silviaga, kui tüdrukud püüdsid rohkem sportida kui õppida. Nii see on, lapsepõlv läheb kiiresti meelest. Ju oli isal olnud milleski õigus, nagu tütred Leili ja Silvia tunnistavad, et isal oli alati õigus.
Elmar lõpetas edukalt Tartu Kommertsgümnaasiumi. See oli aeg, kui Eesti Riigi iseseisvus oli suuriikide müügiletile kauplemiseks asetatud ja Eestimaal vägivallatsesid veered.
See oli aastal 1941, mil sakslased Eesti üürikeseks ajaks N.Liidu okupantidest vabastasid, just sel aastal astus Elmar Tartu ülikooli õigusteaduskonda -- õigusepärja pälvimine siinses elus oli olulisim, mäletate pühakirja sõnu. Kuigi oli sõda ja Tartu oli kannatamas vaenlase pommirünnakute all, helises noore juura studioosuse südames hümnina: Rahvahulgad, tulge kokku Emajõe kaldale! Tahad tunda õiget rõõmu, anna käsi minule! Just seda laulu jäävad fraater esticud mäletama vil! Elmar Hermanni leibcantusena.
Maailmasõda tõmbas edukatele juuraõpingutele kriipsu peale. Ometigi ei tõmmanud Elmar selga võõrast mundrit. Mõlemad mundrid jäid talle elulõpuni võõraks. Elmar Hermann jäi truuks Eesti kaitseväe mundrile. See, südamega tehtud otsus, tähendas minekut mööda kolmandat teed, võitlust kahel rindel kahe okupandiga.
Viimaks tuli Eesti maha jätta. See oli juba novembrikuu 1944. aastal kui nad poistega võtsid venelastelt paadi ja põgenesid Rootsi. Elmar ei tahtnud Kodumaalt lahkuda. Veel venelaste käest tagasivõetud paadist soovis ta kodumaale tagasi pageda, jõudis aga hiljem ometigi vabasse Rootsimaa randa. Elmar on tunnistanud, et vabasse maailma pääses ta seetõttu et poisid teda selleks sundisid.
Põgeniku esimesed päevad Rootsis polnud kergete killast. Elmar töötas metsas, vabrikus. Raske töö lõi eelduse õpingute jätkamiseks Stockholmi ülikoolis. Rootsi päevilt sai temast “Fraternitas Estica” rebane. Elmar Hermann oli coetus 1948/1949.
Ülikooliõpingud tuli katkestada, sest nappis majanduslikke vahendeid. 1948. a. sai ta raamatupidaja koha “Electroluxi”. Just raamatupidamine saigi tema armastatud erialaks. Varsti sai ta töökoha Göteborgi majandusjuhataja abiks.
Rootsis olles ei jätnud Elmar sporti. Ta osales võiduka Leedu Läti Eesti ühiskoondise liikmena võitlusreisil Prantsusmaale. Elu lõpuni teadis ta läti hümni sõnu peast.
Oli see rootslase suletud iseloom, N-Liidu vangistatud sünnimaa lähedus, või hoopiski noore mehe soovunelm – me ei tea, igal juhul unistas Elmar Austraaliast . Ta lootis, et preili Petri saab teda oma bossi läbi aidata. Laine boss panigi asjad Austraalia suunas liikuma. 1951. aastal laev heiskaski purjed, ja purjetas uue mandri sadama poole aga mitte Austraaliasse , vaid Kanadas ootas uus hea sadam.
1952. aastal laulatas konfraater õp. Pello Elmari ja Laine Vana Andrese koguduse altari ees kristlikku abielu seisusesse. Peagi sündisd tütred Leili ja Silvia.
Kanadasse jõudes asus Elmar tööle raamatupidajana, siis raamatupidamisosakonna juhatajana. Samal ajal õppis ta Toronto Ülikooli juures CPA – charted professional accountant kursustel. Viimaks sai Ontario provintsi "tax sales" revidendi kohale. Peale seda asus osanikuna eraettevõtlusse olles "general manager". Eraettevõtlus tähendab ju konkurentsi, võistlust, võitlust ja raamatupidajalikku täpsust ja õiglusetunnetus. Elmar pühendus sellesse, viimaks oli selle kompanii president. Pühendumine võttis aega ja tervistki.
Aga Elmar oskas oma aega jagada ja sportalslik vaim ja selle läbi suutlikkus lubas tal kinkida palju ka eesti ühiskonna arengusse. Kohe Kanadasse tulles pühendus ta spordile. Märkimisväärne toonane sportlik tulemus oli Kanada seniors klassi võrkpalli meister. Elmar Hermannist sai Kalevi spordiseltsi asutaja . Teda valiti neli korda “Kalevi” seltsi esimeheks. Põhimõtteliselt tähendas see siinse eesti spordielu juhtimist. Viimaks jäädvustas Elmar Hermann seltsi ajaloo kolme aastase töö tulemusena 50. aasta juubelialbumisse.
1958. aastal valiti Elmar Hermann Eesti maja juhatuse esimeheks. See oli alguse aeg, kui kogukond oli alles otsimas oma maja. Käisid vaidlused uue maja asukoha üle, aga otsus viibis.
Elmar armastas vabadust ja loomi. Siin Kanadas leidis ta vabaduse. Kanada oli kinkinud vabadus võimaluse - ehitada ühe suure riigi sisse oma väike Eesti riik. Elmar kasutas seda võimalust.
Elu lõpul oli tal üks väike sober, keda ta väga armastas. Tema nimi oli Padi. Ka siis kui kõik hakkas meelest minema, küsis ta kus on “padi”.
Vabana sündinud – oli Elmar Hermanni meelis meoodia. Ka tema oli vabana sündinud ja vabaduse nimel võidelnud, vabana kutsuti ta 6. detsembril 2013.a. New Marketist igavikku.
Nüüd on talle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, oma päeval talle annab, aga mitte üksnes talle, vaid kõikidele, kes igatsevad tema ilmumist. (2 Timoteose 4.8)
detsember 2013.a.
vil! Roland Laan
Sünd. 04.05.1916
Surn. 05.11.2002 Tallinn, Eesti
Haridustee:
-
vil! Heino Luik
Sünd. 27.09.1923
Surn. 29.07.2011 Toronto, Kanada
Haridustee:
insener (eng)
ksv! Guido Luubert
Sünd. 17.01.1924
Surn. 19.04.1976 Hamilton, Kanada
Haridustee:
arhitektuur
auvil! Walter Pent
Sünd. 22.01.1920 Pärnu
Surn. 19.06.2007 Ottawa, Kanada
Auvilistlaseks valitud 07.05.2005. aastal
Haridustee:
Lõpetas Pärnu Linna Poeglaste Gümnaasiumi 1938. aastal
insener, Hannoveri Tehnikaülikool
Vil! Walter Pent sündis 22. jaanuaril 1920. a. Ta lõpetas Pärnu Poeglaste Gümnaasiumi 1938. a. ja siis järgnes sõjaväeteenistus, Tondi sõjakool (sama ajal kui vil! Paavo Loosberg) ja lõpuks lahingukool. Teise Maailmasõja vältel teenis W. Pent tüürimehena laeval mille ülesandeks oli meremärkide panemine ja hooldamine Eesti vetes. Esimeseks sõjaoperatsiooniks oli sel laeval 1941. aastal dessandi toimetamine Muhu ja Saaremaad ühendava tammi vallutamiseks. Seda operatsiooni peeti väga oluliseks ja selle mõjul jätkus tema meremehe-tegevus kuni sõda lõppes tema laevale Saksamaal. Peale seda jätkas ta oma sõja tõttu Tallinna Tehnikaülikoolis pooleli jäänud õpinguid ja lõpetas Hannoveri Tehnikaülikooli 1948. a. diplomeeritud insenerina. Rootsis asuva isa kutsel asus ta Rootsi. Stockholmis ühines ta korp! Fraternitas Estica’ga coetus 1948/1949.
W. Pent saabus Kanadasse 1951. a., kus ta asus Montrealis tööstusinseneri kohale ja sai 1957. a. inseneri töökoha Kanada föderaalvalitsuse Avalike Tööde Ministeeriumis Ottawas. Elades Montrealis, võttis ta aktiivselt osa Korp! Fraternitas Estica tegevusest. Kui ta asus Ottawasse, siis tegutses ta korduvalt Ottawa Eesti Seltsi juhatuses ja 1970. a. oli selle esimees. Ottawa eestlaste poolt valiti W. Pent Kanada eestlaste Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogusse ja hiljem korduvalt selle järeltulijasse Eestlaste Kesknõukogusse (EKN), mille juhatuses on ta täitnud Ottawas asuva abiesihehe kohuseid. Eduka tegevuse tõttu kujunes W. Pent EKN erivolinikuks Kanada parlamendi juures. Eesti taasiseseisvumise perioodil volitasid Kanada eestlased teda osa võtma 1990. a. ja 1991. a. Tallinnas toimunud Eesti Kongressist. Samal ajal osales ta “Action Estonia” tegevuses Ottawas mõjutades Kanadapoolset tegevust Eesti üleminekul turumajandusele ja demokraatiale.
W. Pent’i kõige tähelepanuväärsem saavutus oli Balti õhtute organiseerimine Ottawas Parlamendimäel. Kui valmis A. Viirlaidi raamatu “Ristideta Hauad” ingliskeelne tõlge (Diefenbackeri eessõnaga), siis kavatses EKN selle saata posti teel kõigile Kanada parlamendi liikmetele. Selle asemel tegi W. Pent ettepaneku korraldada parlamendihoones dinee parlamendi liikmetele ja nendele isiklikult raamatud üle anda. Seda mõtet toetas senaator P. Yuzyk, kes oli vil! W. Pent’i hea tuttav ja nii saigi isiklik kontakt loodud parlamendiliikmetega. Esimene Balti Õhtu toimus 1973. a. ja selle esinduslauas olid Kanada valitsuse kabinetist 7 ministrit, eesotsas välisminister M. Sharp’iga.
Senaator P. Yuzyki juhtimisel organiseeriti Balti Käenduskomitee, milles olid esindatud kõik 4 alamkojas esindatud erakonda ja kus kaasesimeheks oli 10 aasta jooksul finantsminister Wilson, kes oli vil! W. Pentile suureks abiks Balti õhtute organiseerimisel. Kuna Balti aukonsulitest oli esimesel õhtul kohal ainult Eesti aupeakonsul meie auvil! Ilmar Heinsoo, mis vil! W. Penti arvates oli ebanormaalne, organiseeris ta Leedu aupeakonsuli sõidu Ottawasse, kus P. Yuzuk isiklikult veenis teda tulevikus osa võtma. Samuti ühines sellega Läti aupeakonsul. Niimoodi kujunesid Balti Õhtud esinduslikeks ja kaalukateks üritusteks.
Balti õhtud, arvult 19, toimusid nüüd korrapäraselt igal aastal kuni 1993 ja on jätkunud erinevetel teemadel ka järgnevatel aastatel. Kolmandast Balti õhtust kutsuti osa võtma ka välisriikide diplomaatilised esindajad. Niimoodi ühinesid ka teiste NATO riikide saadikud nende õhtutega ja Balti Õhtud kujunesid sündmusteks, mis mõjutasid paljusid riike kinni pidama seisukohast mis ei tunnistanud Eesti, Läti ja Leedu “de jure” kuulumist Nõukogude Liidu koosseisu.
Balti õhtud Parlamendimäel kujunesid maailmas ainulaadseteks regulaarselt korduvateks sündmusteks, kus üks riik - Kanada - on lubanud endistel immigrantide rahvusgruppide esindustel pidada oma parlamendihoones funktsioone ehk aastapäevi kui neid ei saanud tähistada omal maal sealse valitsuse okupatsiooni tõttu. Samaaegselt vajaliku poliitilise informatsiooni levitamine Kanada poliitikutele ja valitsusliikmetele aitas tugevasti kaasa Balti rahvaste probleemide ja iseseisvus püüete taastamisele ja tõepoolest oli Kanada esimeste hulgas, kes tunnustas Balti riikide iseseisvust 1991 a. mitte de jure vaid ka de fakto.
Korp! Fraternitas Estica tegevuses on vil! Walter Pent’i tähelepanu all olnud meie tegevuse taastamine Eestis ja Tartu Konvendi hoone rekonstrueerimise toetamine oma isikliku panusega. Ta on jätkuvalt ühenduses Eesti frateritega ja aitab nende ettevõtmisi korraldada. Meie korporatsiooni sugupuu, mille pidamine katkes sõja ajal, on taastatud ja edasi arendatud Walter Pent’i poolt.
Koostas vil! Heldur E. Meema
Torontos, 10. 01. 2002
Olulise panuse eest eestluse hoidjana Kanadas, omistas Eesti Vabariigi president 2005. aastal Walter Pentile Valgetähe IV klassi riikliku autasu. Samal aastal valiti Walter Pent korp! Fraternitas Estica auvilistlaseks. Ühe murdosana auvil! Walter Penti panusest korporatsiooni tegevusse on muuhulgas kindlasti mainimist väärt korporatsiooni sugupuu, mille taastamise ja arendamisega Walter tegeles.
vil! Erich Ferdinand Rebas
Sünd. 21.10.1919 Tallinn
Surn. 26.06.2012 Montreal, Kanada
Erich Ferdinand Rebas sündis Tallinnas 21.10.1919 ainukese lapsena. Ta alustas oma õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis. 1942 Erich abiellus Tallinnas Linda Tubalkainiga, mis kestis 70 aasat. Nendel oli ainuke laps, poeg Jaan, kes suri 2012. a. jaanuaris 61 aastasena.
1943. aastal läksid Erich ja Linda Soome ning sealt enne sõja lõppu edasi Rootsi. 1948/1949 Erich astus korp! Fraternitas Esticasse ning 1949 kolisid nad Montreali, Kanadasse, kus nad elasid siiani. Montrealis oli K!F!E! Erich fraater kõik need aastad ja töötas kuni pensionini Dominion Engineering Company's.
Erich suri Montrealis 26. juunil 2012.
vil! Endel Vesk
Sünd. 27.08.1920 Kundla-Malla v., Virumaa
Surn. 29.09.1990 Toronto, Kanada
Haridustee:
Lõpetas Tallinna Reaalkooli 1940. aastal
vil! Osvald Leopold Viirsoo
Muud nimed: Viirasson, Viirason
Sünd. 22.11.1901 Uderna v., Tartumaa
Surn. 23.03.1989 Lund, Rootsi
Osalenud Vabadussõjas
Haridustee:
Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1921. aastal
LL.B. õigusteadus, Tartu Ülikool, 1938
1922-1924 Tartu linna statistikabüroo ametnik
1924-1925 Tartu 3. politseijaoskonna kantseleiametnik
1928 Tartu ja Elva jaoskonnakohtute ametnik
1928-1934 Järvamaa Põllumeeste Esituse instruktor ja sekretär
1928- ajalehe "Järva Teataja" toimetuse liige, hiljem peatoimetaja
1934-1936 Isamaliidu Järvamaa sekretär
1936- Riikliku Propagandatalituse piirimaade sekretär, poliitilise osakonna kaastööline, poliitilise ala asejuhataja ja nõunik
1939 Lääne maanõunik
1944 Rootsi
firma "Åkerlund ja Rausing AB" ametnik Lundis
Ajalehe "Eesti Post" peatoimetaja
vil! Roman Woldemar Wiidik
Sünd. 30.12.1905 Sootaga v., Tartumaa
Surn. 22.10.1984 Täby, Rootsi
Haridustee:
Lõpetas Hugo Treffneri Gümnaasiumi 1924. aastal
dipl. veterinaarmeditsiin, Tartu Ülikool, 1929
VMD. veterinaarmeditsiin, Viini Veterinaaria Ülikool, 1936
VMD. veterinaarmeditsiin, Stockholmi Veterinaariaülikool, 1959
1924-1929 TÜ, veterinaaria
1936 Viini Veterinaarülikool, dr.med.vet. "Ueber das Vorkommen von Fleischvergiftern und Abortus-Bang-Bakterien in Fällen von weisser Fleskniere des Kalbes"
1959 Stockholmi Ülikool, dr.med.vet "Experimentelle Studien über den schwedischen avirulenten Schweinerotlauf - Impfstoff AV/R9"
Kuulunud Fraternitas Dorpatensisesse
1926-1931 TÜ abjõud ja assistent
1931-1934 Saarde jaoskonna loomaarst
1934-1936 Jõgeva linna ja jaoskonna loomaarst
1936-1938 TÜ stipendiaat Viini, Brno, Utrechti, Hannoveri, Kopenhaageni ja Stockholmi veterinaarülikoolide ning Sofia, Leipzigi, Müncheni, Berliini ja Budapesti ülikoolide juures.
1938-1939 TÜ lihahügieeni ja kohtuliku loomaarstiteaduse õppeülesande täitja
1939-1940 adjunktproffessor ja lihahügieeni instituudi direktor
1940 siirdus Soome
1941-1944 Soome armees
1946-1948 Lahti 1. linnaveterinaar
1948 Rootsi
1948-1971 Rootsi Riikliku Veterinaarmeditsiinilise Asutuse seerumi- ja vaktsiinilabori juhataja Stockholmis
Töid lihahügieeni ja immunoloogia alalt.
Rootsi Eesti Päevaleht 16.11.1984
Roman Wiidik in memoriam
Täbys suri 22. okt. professor Roman Wiidik. Ta oli sündinud 30. dets. 1905 Laiusel tookordse jsk. loomaarsti pojana.
Lõpetades 1924 Treffneri gümnaasiumi astus ta samal aastal TÜ Loomaarsti teaduskonda, mille lõpetas 1929. Töötas lühikest aega teaduskonna juures assistendina, ning pärast kaitseväes viibimist määrati ta Killingi-Nõmme ja hiljem Jõgeva jsk. vet.arstiks.
Juba üliõpilasena ilmnes tema huvi teaduslike probleemide vastu ja kui teaduskonnas oli ette näha ühe pensionile siirduva õppejõu lahkumist, saadeti ta 1936 stipendiaadina välismaale, kus ta doktoreerus Viinis.
1938 määrati Roman Wiidik Liha järelevaatuse ja Kohtuliku loomaarstiteaduse õppetoolile, alguses dotsendina ja hiljem professorina.
Suvel 1940 siirdus Soome teaduslikule õppereisile, kuid poliitilise olukorra halvenemisega kodumal ei pöördunud enam sinna tagasi. 1941 kui algas jätkusõda Soome ja N.Liidu vahel, astus ta vabatahtlikuna Soome armeesse, kus teenis 1944. a. lõpuni ja saavutas majori auastme.
Soome armees oli ta Äänislinnas (Petroskoi) ühe Soome suurima hobuste välilaatsareti (1000 hobust) šeffkirurg ja röntgenoloog. Sõjaliste teenete eest annetati talle a. 1942 Soome Vabadusrist.
Juba armees olles sai ta Soome kodakondsuse ja vet.-legitimatsiooni ning pärast siirdumist erru oli Urjalas ja Lahtis jaoskonna ja linna vet.-arstiks.
1948 Siirdus Rootsi, kus asus tööle Statens Vet.med. Anstalti seerumi ja vaktsiini labori juhataja kohale laboraatori nimetusega, kus töötas pensioniseerimiseni 1971.
Uurimistööde tulemusist valmis tal teine väitekiri, mida 1959. a. kaitses Stockholmi Vet.-Ülikooli juures omandades teise doktoritiitli.
Roman Wiidik on avaldanud hulga teaduslikke töid ja uurimusi rahvusvahelistes ja rootsi vet.-ala ajakirjades nin on pidanud loenguid nii Rootsis kui välismaadel.
Roman Wiidik polnud ainuüksi erk ja viljakas teadlane - tal olika teisi vaimseid huve ja harrastusi - näiteks filiateelia, muinsuste kogumine jne. Nauditav oli tema musitseerimine klaveril kitsamas ringis ja suure loodusesõbrana olid mitmekordselt läbi rännatud kõik Täby ümbruskonna metsad - eriti sügisel, kui sambla alt piilusid välja kukeseened ja puravikud...
Äkitselt katkes Sinu elulõng, mis juba mõnda aega oli rebenemise piiril. Raske on kanda leina - eriti Sinu artistist tütrel, kes elab Soomes, samuti Sinu kaasveljedel korp! Frat. Esticast, kolleegidel ja arvukatel sõprade perel on Sinu lahkumine Igaviku radadele suureks kaotuseks.
Soovime sulle rahulikku puhkamist pärast pikka ja edukat elutööd - otium post negotium!
H. Riispere