Coetus 1942/1943

vil! Edgar Julius Evert

Sünd. 06.08.1903 Kunda, Virumaa
Surn.

Haridustee:
Lõpetas Rakvere Gümnaasiumi 1921. aastal
matemaatika

vil! Prits Jõgi

Sünd. 23.06.1922 Kuressaare
Surn. 24.07.1994 Lidingö, Rootsi

Haridustee:
Lõpetas Kuressaare Gümnaasiumi 1941. aastal
VMD. veterinaarmeditsiin, Stockholmi Veterinaariaülikool, 1958

Prits Jõgi sündis 23. juunil 1922. a. Saaremaal, Roomassaares. Keskhariduse omandas Kuressaare gümnaasiumis 1941. a. Noor Prits mõtles arstiks õppimisest Tartu Ülikoolis, kuid plaanid jäid alanud sõja tõttu katki.

3. augustil mobiliseeriti ta koos teiste omaealistega Tallinna Punaväkke. Narvani aga ei pääsetud ja pöörduti tagasi Tallinnasse, kus mobiliseeritud paigutati laevale, millega taheti jõuda Leningradi. Neevalinnas oli plaanis neist moodustada dessantüksus, mis pidi Eestisse saadetama. Siis aga hakati korraldama partisaniõppusi. Ühel päeval moodustati kümneliikmeline diversioonigrupp – ülesandeks oli ületada rindejoon, lasta õhku sakslaste rong ning tuua kaasa üks sõjavang.

Rindejoonest Luuga lähedal saadi üle ohutult ja kümme noormeest andsid end sakslaste kätte vangi. Tänu endisele Kaarma pastorile, kes siis elas Narvas, saadi peagi tööd Narva lähedal talus. Mõne aja pärast aga võeti poisid vangi ja viidi Valka vangilaagrisse, millele järgnesid ülekuulamised. Pärast seda lasti poisid koju.

Kui sakslased tahtsid Prits Jõgit 1943. a. mobiliseerida, otsustas ta põgeneda Soome. Koos teiste poistega sattusid nad aga uuesti sakslaste kätte sõjavangi ja 1944. a. saadeti Dachau koonduslaagrisse, kus Prits Jõgi sai haiglas põetajaks. 1945. a. algas laagris ülestõus. Prantslasest arstiga, kelle alluvuses Prits Jõgi töötas, mindi koos Pariisi. Seal elas ta üle aasta, kuni avanes võimalus sõita Rootsi.

Alguses sai Prits Jõgi tööd tehases, edasi nõudepesijana ühes Lundi restoranis, hiljem ülikoolis laborandina. Kui rootsi keel oli suus, otsustas Prits Jõgi alustada eksternina (puudus Rootsi kodakondsus) õpinguid ülikoolis, nüüd aga juba Stockholmi Veterinaaria Ülikoolis. Aasta oli siis 1948. Rahapuudusel tuli vahepeal õpingud katkestada ja tööle minna.

Vaheldumisi õppides ja töötades sooritas Prits Jõgi kõik eksamid 1958. aastaks. Diplomit ta aga veel kodakondsuse puudumise tõttu ei saanud. Kodakondsuse saamisel sai Prits Jõgi tööd ülikooli kirurgiakliinikus assistendina.

1961. a alustas Prits Jõgi erapraksist väikeloomade alal. Kaheksa aastat töötas koos rootsi kollegidega ja 1969. a. avas Stockholmis oma kliiniku. Patsiente võttis Prits Jõgi vastu kuni surmani.

Viimastel aastatel käis Prits Jõgi tihti Eestis, kus ta paljusid loomaarste nõustas nõu ja jõuga. Samuti oli ta sidepidajaks Eesti ja Rootsi veterinaararstide vahel.

Prits jõgit jäi leinama abikaasa perega, kolleegid, kaasvõitlejad korp! Fraternitas Estica`st ja rohkearvuline sõprade pere.

Puhka Rahus!

Helmut Riispere
(Eesti Loomaarstlik Ringvaade, nr. 4, 1994)

vil! Juhan Koskel

Muud nimed: Johann Koch

Sünd. 22.01.1897 Konguta v., Tartumaa
Surn. 1959 Eesti

Osalenud Vabadussõjas

Haridustee:
Lõpetas Tartu Kommertskooli 1923. aastal
kaubandusteadus, Tartu Ülikool, 1933

ÜS Liivika?

1915-1918 I maailmasõjas
1918-1920 Vabadussõjas
1928- tolliametnik Tallinnas
1935- maksuametnik Paides, 1939 Rakveres

Eesti Punase Risti II järgu II astme teenetemärk 20.02.1933

Ristipoja jutustus, mida Juhan oli talle kunagi rääkinud oma elust: "Juhan Koch (Koskel). Jutustanud ristipojale:

Pärit Elva lähedalt. Tartu ülikooli lõpetanud (minu teada!) majandusteadlane. Elupõline poissmees. Vanemas eas (elas Pääsküla kandis) oli tal näha ka naisabilisi. Eesti ajal käis tihedalt ametisõitudes. Ka siis, kui meile külla tuli, oli taskus püstol. Minu ema tegi alati nalja, et "kes seda vanapoissi enam ründab, et revolver peab kaasas olema?". Väga isamaalik. Seltskonnas jutukas, huumoritundega.

Võttis osa I maailmasõjast mobiliseerituna Vene armeesse. Oli ka revolutsioonilisel ajal Petrogradis. Oli mingil väljakul, kui algas tulistamine, varjus metallposti taha. Lähedal olevad venelased arvasid, et see on kindel koht ja kogunesid tema selja taha. Kui seljatagune oli tihkelt täis, vandus "po russki" ja läks paremat kohta otsima.

Vene rindeelust rääkis seda, et kui vene soldat oli vaenlase kahuritule all ja kui vaenlase mürsk vingudes lendas, siis vene soldat luges palvet: "Gospodi, pomilui svojemu rabu..." Ja kui mürsk plahvatas kaevikust eespool, siis vandus kohe: "Nedoljot, j... tvoju matj!" Uue mürsu puhul palvetas jälle: "Gospodi...". Kui mürsk plahvatas kaeviku taga, siis kommenteeris: "Pereljot j... tvoju matj".

Oli "Esimeses Eesti-Hiina sõjas". See oli Vabadussõja ajal, kui eestlased purustasid Elva ja Vapramäe kandis punahiinlaste väeosa. Hiinlased said kõvasti lüüa ja Elva raudteejaama ees oli olnud palju hiinlaste laipu. Üks "laip" oli hommikul hakanud "elama" ja karjunud "hlebtsa". Juhan rääkis kurva häälega, et tol ajal haavatud vaenlasi kahjuks ei ravitud. Hiina sõdureid oli maetud Vapramäele ja kohalikud naised olid nende haudadele ka lilli viinud. Juhan oli ühe kaaslasega sellist "sõdurikoerust" teinud, et kaevasid veidi eemal paar kääbast juurde, et näha, kas neile lilli tuuakse. Toodi küll, kuid eidekesed olid omavahel vaielnud, sest eelmisel päeval neid haudu polnud.

Edasi, ilmselt Põhja-Lätis oli tema väeosa positsioonil Volga punasakslaste vastas. Sakslastel oli olnud kõva kord: äratus oli hommikul kindlal ajal ja seda tehti pasunaga. Selline "Ordnung" millegipärast häiris eesti sõdureid. Häiris ka see, et suitsumeestest sõdurid olid hirmsas suitsunäljas. Otsustati teha sakslastele väike rünnak. Eestlastel õnnestus sakslastele hästi ligi saada ja avada turmtuli. Sakslaste seas tekkis paanika, vastupanu asemel jätsid oma positsioonid maha. Eestlased said suure sõjasaagi, relvi, toiduaineid ja tubakat. Ja, nagu ütles Juhan, "ka tolle pasuna tõime ära!". Õhtul oli metsaalune tulukesi täis, nagu oleksid seal jaaniussid. Need olid meie sõdurid, kes kustutasid oma tubakanälga!